Emme käis külas

18ndal juunil ehk juba kuu aega tagasi tuli ema mulle külla. Väikeste lennumuudatuste, kuid suuremate probleemideta jõudis emme kohale (inglise keelt ta ei räägi, niiet väike kure oli, ka saab ikka hakkama ja piirikontrollist läbi jne). Lennujaamas natuke ootasin ja siis kuskil kaugel nägingi teda, väike pisar tuli silma. Kodus tüüpiline ameerika õhtusöök (burger ja friikartulid). Naljakas oli koos empsiga siin kodus olla, kuidagi väga kodune tunne tekkis.

Järgmine päev ehk neljapäeval käisime poisiga niisama jalutamas, näitasin oma kodulinnakest. Käisime ka raamatukogus laulu- ja jututunnis. Kui poiss  lõunauinakut tegi, panime enam-vähem päevaplaanid paika. Pärast uinakut suplus hostema vanemate majas. Koju tulles tööaeg läbi ja läksime shoppama.

Reedel käisime DCs. Mina poisiga bussiga, emps sõitis rattaga metroopeatusesse. Buss läks kaks peatust varem katki, aga metroojaam õnneks kaugel ei olnud niiet kõndisin sinna. Üks valges mundris naine küsis teed ja kutsusin ta endaga kaasa. Jutustasime natuke ja tuli välja, et ta oli isegi millalgi laevaga Eestisse randunud ja külastasid Tallinnat. Üllatavalt tihti juhtub, et keegi käinud Eestis või kellegi töökaaslane eestlane; eelmine päev poes nt üks mees küsis, et mis keelt räägime, mille peale vastati aitäh ja mainiti Paul Kerest (tegu oli keeleteadlasega, kui siiski muljetavaldav).   Kõigepealt pidasime pikniku Mall’il ja siis läksime botaanikaaeda. Pärast taimede imetlemist läksime loodusmuueumi. Pärast muuseumi näitasin empsile, kus pood on, andsin veel juhiseid, kuidas koju saada metrooga ja läksin ise koju. Emps jõudis ka mingi hetk ilusti kohale. Õhtul mängisime perega kaarte, õpetasime neile meie pere traditsioonilist mängu Bismark.

Laupäeval läksime ratastega Alexandria vanalinna uudistama. Loomulikult trip lõppes shoppamisega, see siiski väga tähtis tegevus.

Pühapäev oli New Yorgi päev. Pereisa viis meid hommikul vara bussijaama. Kuskil poole tee peal keeras buss tanklasse (juht ültes, et peab ühe kõne vastu võtma). Siis millalgi andis teada, et peab pooletunnise pausi tegema. Siis kui pool tundi läbi, anti teada, et keegi olevat sellest bussist helistanud bussifirmasse ja öelnud, et juht on unine vm. Reisijad suht tigedad, aga midagi teha ka ei saanud. Pidime siis ootama veel teise pool tundi, kuni saabus uus bussijuht. Lõpuks pea pooleteise tunni hilinemisega jõudsime NY’i.   Olime eelnevalt ostnud hop-on-hop-off bussituuri. Leidsime õige koha peagi üles, ootasime natuke bussi ja läksimegi tuurile. Olime nagu õiged turistid ikka kahekorruseline bussi ülemisel korrusel. Hüppasime vabaduse samba juures maha, saime teada, et olime 5 minutit jäänud hiljaks viimasele Brooklyin’i bussi tuurile, mis seal ikka. Läksime siis kalda äärde vaatama vabadusesammast, tegime pilte ja kõndisime 9/11 toimumiskohta, kus on uus maailmakaubanduskeskus ja 9/11 mälestusmärk. Pärast seda hüppasime tagasi bussile, läksime maha Central Park’is, jalutasime natuke ringi, väike lõunasöök ning läksime järgmisele bussitiirule. Tulime maha Times Square’il, jalutasime seal ringi natuke (rahvasumma sees nägime igast maskotte ja filmidest kuulsaid tegelasi) ja siis hakkasimegi juba kõndima bussi poole. Sinna kohta kohale jõudes, kust buss väljuma... oli mingi hull järjekord ühele liinile, sain aru, et see on Philadelphia ja läksime rahulikult jõe äärde ja sõime natuke. Tagasi järjekorrani jõudes ja küsides, mis toimub, teatati, et see on järjekord DCsse, et siin ootavad ka kella 7 bussi inimesed (kell oli kuskil pool 9). Meie buss väljus kell 9. Ja järjekorras ootasid nii kell 7 kui ka kell 8 väljuva bussi inimesed. Lõpuks saime bussile kuskil pool 11.

Esmaspäeval lendasime Charlestoni (Lõuna-Karolaina). Lend läks nagu ikka. Lennujaamast bussiga hostelisse, sisse registreerimine ja läksime välja õhtust sööma. Teisipäeval midagi tarka otseselt ei teinud, väga palju me eeltööd ei teinud niiet läks aega saamaks aru, kuidas seal liigelda ja mida külastada. Vaatasime lihtsalt linnas ringi.

Kolmapäeva hommikul läksime botaanikaaed/loodusparki vm (Magnolia plantation and gardens). Võtsime giidituuri - väike minibuss, 19 inimest ja giid rääkis sõites ka Charlestoni linna ajaloost natuke. Magnoolias sõitsime trammiga ringi, nägime metsa ääres kilpkonna, soosse jõudes märkasime paari krokodilli peesitamas ning muidugi palju linde; möödusime ka kunagistest orjamajadest. Sõitsime veel ringi, nägime veel krokodille, kuskil puu otsas oli üks uss (võis kuskil meetrine olla, või isegi rohkem), veel linde ja ilusat loodust. Pärast trammituuri tehti meile sealolevas vanas majas tuur ja kõndimistuur ümbitsevates aedades.   Magnooliast tagasi tulles otsisime võimalusi, kuidas randa saada. Ainuke moodus oli taksoga, kuna üksi kogu raha ei tahtnud maksta, siis läksin hosteli pealt meile kompanjone kaasa otsima. Hosteli oli just mingi punt inimesi tulnud, üks saksa poiss oli nõus meiega kaasa tulema. Ta on USAs lihtsalt reisimas, lõpetas keskkooli ja tuli siia reisima 11 nädalaks. Tellisime takso ja sõitsime Folly beach’ile. Rand oli megamõnus. Rahvast oli piisavalt. Tuul kattis meie teki liivaga mõne hetkega. Aga vesi oli ülimalt soe ja lained olid minu elu suurimad, kui selga ei keeranud, siis läks täbarasti, kuigi ka selga keerates olid kõik kohad soolavett täis. Sain oma nohust vähemalt lahti :D Kohalikud mängisid rannas võrkpalli me Max’iga liitusime ka mõneks ajaks.

Neljapäeva hommikul pakkisime asjad, regasime endeid välja ja asusime teele. Läksime bussiga ostukeskusesse, kuna see jäi lennujaama tee peale nagunii ja hommikul midagi targemat teha ka polnud. Kui enamus poode oli läbi käidud oli aeg lennujaama minna. Saime ilusti lennuki peale aga siis juhtus midagi... kui lennuk hakkas juba kiirendama, et õhku tõusta, siis aga pidurdas järsku. Mingi tuluke olevat põlema läinud vm ja ohutuse huvides pidi asja uurima. Saime teada, et lend on tühistatud. Kui järjekorras lõpuks kord meieni jõudis, oli järgmise päeva hommikusele lennule vaid üks koht ja nii pidimegi leppima järgmise päeva sama lennuga ehk 24 tundi ootamist. Saime 24$ kupongi toidukulude katteks. Pärast õhtusööki läksime shuttle’iga hotelli. See hotell oli päris kena ja asus kohe selle ostukeskuse juures, niiet vähemalt oli mingi tegevus ajaviiteks.

Reede hommikul veel natuke shoppamist, siis shuttle’iga tagasi lennujaama. See kord läks kõik õnneks. Pmst ma pidin tänu sellele ühe puhkusepäeva lisaks võtma.

Laupäeva hommiku poole käisime Great Falls’il perega. Pärast seda me empsiga läksime ratastega DC-sse - Georgetown, saatkonnad, Valge Maja, Lincolni memoriaal, Washington Monument (üle 25 km oli kõik see kokku).

Pühapäeval käisime SixFlags’is. Vedasin empsi ameerikamägedele ka (üsna tagasihoidlik), aga ega ta muud ei teinud kui hoidis silmad ja käed kramplikult kinni. Muidu oli aga mõnus päev. Õhtusöök oli pereema vanemate majas.

Esmaspäeval käisime loomaaias poisiga. Pärast lõunauinakut käisime vaatamas kooli, kus pereisa töötab (emps tahtis USA kooli näha). See kool on üpris hiiglaslik, vist kuskil 2400 õpilast, ~250 õpetajat. Palju kontoriruume, paljupalju klassiruume, hiiglaslik võimla, väiksem võimla, jõusaal, “söökla“ (toimib muidugi nii nagu filmis tavaliselt, igaüks saab valida, mida tahab ja maksab iga korra eest eraldi). Väga palju on seal nö valikaineid (igale eraldi klass oma varustusega (neid täpsemalt ei näinud), aga nt kokandus, ilusalong pmst, fotograafia, graafiline disain, muud kunsti ja veel oli midagi. Pmst nad saavad neid kursuseid võttes ka mingi tunnistuse, mille alusel võivad ka tööle asuda (aga saab ka edasi õppida). Lisaks on neil eri klassid väga tarkadele õpilastele. Kutsekooli kui sellist neil eraldi otseselt ei ole. Kohustulik on 12 klassi või (nagu eestis) kui oled 17aastane.   Pärast kooliskäiku võtsime empsiga rattad ja sõitsime vanalinna Ross’i shoppama. Koju jõudes hakkas pihta üks suur pakkimine. Vahetasime empsiga suured kohrvid ära, et mul tagasi tulles oleks natukenegi suurem kohver.

Teisipäeva hommikul sõime empsiga koos hommikust. Emps ütles oma tänusõnad perele, pakkisime veel viimased asjad ja seadsime sammud lennujaama poole. Aitasin empsil check-in’i ära teha ja jätsimegi hüvasti. Jõudis ilusti viperusteta Eestisse. Siis oli aga aeg hakata Wisconsini poole sõitma. Mina ja hostisa, auto, 2 peatust, 14 tundi ja kohal. Sellest kõigest aga teine kord.

Vot selline pikk postitus siis. Millalgi lisan pilte ka empsi külaskäigust. Hetkel aga pakin viimaseid asju Kalifornia reisiks.

Niagara Falls

Pole ammu postitanud, aga selles võite süüdistada mu emmet, kes mul külas käis. Eks muidugi olen ise ka laisk olnud. Igatahes...

Juuni keskel käisin Niagara joal. See oli osa koolikursusest, ühtlasi ka põhjus, miks ma selle kursuse võtsin. (Au pair’id peavad siin koolis ka käima ja üks hea moodus on võtta nädalavahutuse kursus, mis lõpeb reisiga käsitletud kohta).

Pärast 10 tundi bussisõitu olime Kanada piiri ääres ja pidime bussis ootama veel poolteist tundi, et passi tähtis tempel saada. Siis asjad hotelli, väike värskendus-uued riided, välja jalutama. Niagara linn ongi pmst üles ehitatud turistidele (kui juga seal poleks, poleks ka linna). Tänavad on täis restorane ja muid söögi-joogikohti, kommipoode ja suveniiripoode, lisaks oli seal ka nt 4D kino, Guinessi rekordite muuseum ja palju muud põnevat. Iga reede kell 10 on joa ääres ilutulestik, käisime seda vaatamas. Esimene korralik ilutulestik siin olles, eriti lahe oli smile’i- ja südamekujuline ilutulestik. Pärast paugutamist läksime beer garden’isse, võtsime paar kannu õlut, laulsime karaoket, mingi aeg läksime klubbi ja peagi hotelli magama.

Järgmine päev läksin Johanna ja teistega Niagara juga Ameerika poolele avastama. Piiril pidime muidugi tunnike jälle ootama. Ostsime päevapassi ja sõitsime trolley’iga ringi, käisime Discovery Center'is ja akvaariumis, siis Cave of the Winds tõlkes tuulekoobas või midagi sellist. Joa kõrvale on ehitatud trepid, kus saab jalutada ja juga imetleda ja pilte teha. Kõigile anti vihmakeebid ka, et päris läbimärjaks ei saaks. Pärastpoole sõitsime paadiga (Maid of the Mist) joale õige lähedale. Päris lõbus ja lahe oli seda hunnikut langevat vett lähemalt näha.

Järgmise päeva hommikul asusime tagasiteele. Kokku võttis seda kursust 325 õpilast (enamasti au pairid, kohtusin ka paari meessoost lapsehoidjaga), nendest üle poole olid sakslased, rootslasi oli ka üllatavalt palju (kuskil 40).