California-Arizona-Nevada-California ehk lääneranniku reis (18. - 28. juuli)

Jee... lõppude lõpuks sai see postitus valmis, lugemist/vaatamist on nüüd aga küllaga. Olen siin väga laisaks muutunud, eks te käige ikka peale, et ma võiks juba kirjutada, aga tagasisidet oleks ka tore saada või niisama juttu ajada.

Lääneranniku reisi jaoks ostsin omale giidi-bussituuri Au Pair Adventure's kaudu. Ringi liigutakse 13-kohalise minibussiga, 3 ööd hostelis ja 4 ööd telgis, enamus sööke tuuri poolt (giid-bussijuht teeb sisseoste ja kokkab, eks reisulised aitavad ka), kõik kaasreisijad on noored (18-29), aga mitte ilmtingimata au pair'id.

18.juuli - Green Bay > Chicago > Los Angeles

Kuna olime parajasti perega pereisa vanemate juures, alustasin reisi Wisconsinist. Chicago lennujaam on ikka ülisuur, lennukid igal pool; kui minu lennuk oli maandumas, siis kõrval nägin kahte lennukit veel ehk kolm lennukit pmst samal ajal maandumas. LAsse jõudsin tunnike enne südaööd. Olin juba varemalt facebooki kaudu (eraldi grupp oli selle reisi jaoks) kokku leppinud, et saan mõnede tüdrukutega kokku ja veedame öö lennujaamas. Otsisime tükk aega kohta, kus hea oleks magada, aga kuna olime lennupoolsest osast väljas, siis mugavaid istmeid ega vaibaga kohta loomulikult polnud. Proovisin magada toolidel, millel on käepidemed ekstra selleks, et neil magada ei saaks. Mingi hetk loobusin ja asusin põrandale, õnneks oli magamiskott kaasas, mis veidi olekut pehmendas.

19.juuli - Algus. Los Angeles, Lake Havasu

Pärast 6 tunnist uneolekut oli vaja otsustada, kuidas saada hosteli juurde, kust tuur algab. Algul ei oldud kuigi vaimustuses kõndimast linnaliini bussile. Ent kuna olin eelnevalt kellegi blogist lugenud, et see ei ole sugugi raske, otsustasime seda proovida. Avastasin veel, et lennujaama piires käib tasuta shuttle buss. See viis otse sinna, kust linnaliini buss väljus. Ootasime 5 minutit ja buss tuligi, kõigest 1 dollar, shuttle’i või taksoga alla 10 näkku poleks mingil juhul saanud. Hommikusöök väikesest kohvikust ja 5 minutit kõndimist hostelini. Loodus väga erinev siin, soe ja palmid-mäed igal pool, nii mõnus.

Hostelis jagati meid kolme minibussi. Kahjuks ma ei sattunud samasse bussi nendega, kellega lennujaamas öö veetsime. Minu bussi kooslus: 1 rootslane, 1 hispaanlane, 2 šveitslast, 3 kolumbialast, 5 sakslast (ehk kokku 12 au pair'i ja 1 sõber). Bussijuht-giid oli natuke üle 30, surfarliku välimusega tüüp, tavaliselt ta tegelikult neid tuure ei tee, aga kuna üks bussijuht oli viimasel hetkel alt ära hüpanud, tuli ta appi (mingi aeg oli ta seda firmat juhtinud vm). Aga ta on tükk aega matkajatele tuure teinud, niiet kohad ja teed tuttavad kõik talle.

Pakkisime asjad bussi taga olevasse treilerisse ja asusime teele. Alustasime oma tuuri Venice Beach’ilt (nägime palju kodutuid, mis selle koha eemaletõukavamaks tegi), pärast seda Rodeo Drive, Beverly Hills, Sunset Blvd. Siis sõitsime mäest üles ning nägime LA skyline’i ja Hollywood’i silti. Pärast seda sõitsime nö downtowni, kus saime vaba aja, et uudistada Hollywood Walk of Fame’i.

Venice Beach

Rodeo Drive

Kogu seltskond

LA skyline

Nii pisike see silt ongi

Igaüks saab Oscar'i

Walk of Fame

Pärast seda asusime pikemale sõidule, suunaks Arizona. Sõit alguses oli väga põnev, suured mäed igal pool kuhu vaatad. Pärast paari tundi oli see üksluine, ainult kõrb ja mäed. Saad mäest üles ja arvad, et oh pärast seda mäge on midagi uut aga ei, jälle paar tundi sama vaade. Lõpuks jõudsime sihtkohta – Havasu järv. Jube soe ja putukaid megapalju. Käisime ujumas ja lobisesime niisama. Mingi hetk sättisime magama, telke ei hakanud üles panema, kuna nii soe oli. Halb oli see, et muru sealkandis ei kasva ehk madrats oli kruusa peal, pesemisvõimalused ei olnud ka just kõige meeldivamad. Aga magamine ilusa tähise taeva all oli kosutav. 

Lõputud sirged teed ja pärast neid mägesid jälle sama

Esimene ööbimisala

Meie 8 päeva liikumisvahend

20.juuli - Suur kanjon

Pakkisime asjad kokku, sõime hommikust ja asusime teele, sihtkohaks Grand Canyon. Maastik muutus järjest rohelisemaks. Kõigepealt läksime ööbimiskohta, sättisime telgid üles, sõime lõunat ja läksime kanjonit avastama. Otsustasime ette võtta 3-kilomeetrise matka kanjoni 'ooh-aah' punkti. Sinna minnes allamäge oli mõnus matk, tagasi üles tulla oli päris raske, kuna oli kuum ja õhk lämbe. Kanjon iseenesest on väga võimas ja ilus. Õhtusöögiks kogunesime kõik kokku ja istusime maha kanjoni äärele, sõime pitsat ja nautisime päikeseloojangut.

21-22.juuli - Las Vegas

Hommikul telgid taas kokku, hommikusöök ja teele. Kiire peatus kohas, kus algab originaalosa kuulsast Route 66 (jookseb risti läbi ameerika Chicagost Santa Monica’sse). Seejärel külastasime selle tee “sünnilinna“ Seligman’i. Lahe külake väikeste suveniiripoodidega. 

Pärastlõunat jõudsime Las Vegasesse. Kõigepealt kiire bussituur olulisemate ehitiste väljatoomisega (enamasti hotellikompleksid). Hostelis väike puhkehetk ja siis tegime end kõik ilusaks. Eraldi sai lisaks osta limotuuri. Meie 'limosiiniks' oli vinge peobuss (äärtes üks pikk nahkiste, koht jookidele, tantsupostid, lahe valgustus ja ei puudunud ka muusika). Pidu läks bussis kohe käima. Kõigepealt sõitsime 'Welcome to Las Vegas' märgi juurde, tegime hunniku pilte ja sõitsime edasi. Teises peatuses nägime maailma üht suurimat ekraani (460x27m). Pärast lõbusat 2-tunnist limosõitu läksime kõik koos klubbi. Kella 11ni oli tasuta sissepääs ja isegi tasuta joogid. Klubis mingi hetk kohtusin lennujaama sõpradega ja hängisin nendega ringi. 

Taamal Las Vegas

Las Vegases on väga palju kuulsaid kohti esindatud. Peale püramiidi ja losside ka New York, Veneetsia, Pariis jne

Parim pilt, mis mul limobussist teha õnnestus

Hiiglaslik ekraan

Järgmise päeva hommikul hilja sättisime ennast valmis ja läksime Strip’ile jalutama. Käisime enamasti lihtsalt hotellide lobby’sid vaatamas (Bellagio, Ceasars Palace, Mirage, Venetian, MGM), võimatu oleks lihtsalt jalutada selle kuumuse käis (kuskil 40 kraadi). Ma mängisin ka oma esimese raha kasiinos maha. Hommikul ostsime piletid Cirque du Soleil etendusele „Kà“. Esinejad kuskil 10 minutit enne etenduse algust juba lahutasid publiku meelt (ronisid ja kõndisid ringi, ehmatades inimesi ja tehes mõningaid trikke). Olin hiljuti telekast üht etendust vaadanud, niiet enamus trikke tulid tuttavad ette, aga siiski oli võimas oma silmaga näha. Tahtsime suurema pundiga kasiinos natuke aega veeta, mänge vaadata ja võib-olla ka ise kämbeldada, aga kuna enamustel passi kaasas ei olnud ja muu isikutuvastus kasiinodele ei sobinud, siis paljud läksid hosteli ära. Kolmekesi käisime veel paar tundi ringi ja läksime meiegi magama. 

Strip

New York-New York

Hotelli lobby

Veneetsia (taevas on maalitud)

Need lõputud kasiinod igal pool, mida oli võimatu vältida

Cirque du Soleil

Tänavaartiste oli iga nurga peal, alustades transformer'itest kankaanitantsijateni

Coca-cola ülemaailmne degusteerimine (kahjuks Eesti fanta oli otsas)

23. juuli  - Death Valley rahvuspark ja Mojave kõrb

Hommikul üpris varakult teele. Käisime ära Põhja-Ameerika madalaimas punktis (Badwater Basin), mis kujutas ennast soolakõrbe jubeda kuumusega, 86 meetrit allpoolmerd (sellest kohast 160 km kaugusel P-Am kõrgeim tipp – nägime ka seda hiljem). 50 kraadi Celsiust, nii kuum oli, et külmavärinad tulid peale – päriselt. Otsustasime isegi pikniku bussis pidada. Liikusime kõrbest välja, teed olid väga kurvised ja üles-alla. Pidime konditsioneeri vahepeal välja lülitama, et mootor üle ei kuumeneks, aga nii kui AC väljas oli bussis saun. Nägime ka liivaluiteid aga Leedu kõrval olid need üsna hädised. Jõudsime telkimiskohani (Sierra Nevada mägede juures), õnneks seekord oli muruplats (kastmisega saavutatud loomulikult), ilusad mäed taustal. Nüüd lõpuks tundus, et me oleme üks grupp, enne saime ka hästi läbi, aga seekord kõik tegutsesid üheskoos ja laulsime-lobisesime-naljatasime niisama. Pimedas, pärast õhtusööki käisime erilises kohas (pole turistikas) – hot springs ehk kuum allikas. Väikesel kraavil kividest tamm ees, ülisoe vesi ja tähti täis taevas - imeline.

P-Am madalaim koht

50,6'C

Üks neist on P-Am kõrgeim tipp

24. juuli - Yosemite rahvuspark

Varakult teele jälle. Kogu reisi ajal nägime mitmeid kordi paksu suitsu, Yosemite’s nägime aga päris lähedal metsatulekahjut. Giid rääkis, et need on enamasti kontrollitud tulekahjud ehk tuletõrjujate/vabatahtlike poolt süüdatud ja kontrollitud. Yosemite rahvuspark on San Franciscos elavate inimeste populaarne nädalavahetuse reis, niiet pidime autoderivis natuke ootama enne sissepääsu/maksuputkat. Pidasime pikniku megailusas kohas järve ääres, taustal hõbedased mäed, vesi oli aga ujumiseks liialt külm (pidavat lumesulamisvesi olema, eks suvega natuke ikka soojenenud, niiet lapsed sulistasid seal hea meelega). Sõitsime pargis ringi (kogu park on üle 3000km2), käisime kuulsas fotopunktis, nägime ära P-Am kõrgeima joa (oli suvega üpris kokku kuivanud, suve lõpus ei pidavat üldse vett olema). Mingi hetk saime valida, et kas tahame rattad laenutada või niisama rannas peesitada/ujuda/paddleboardida. Mina ja paljud veel valisime esimese, vägaväga mõnus oli tunnike rattaga ringi kruiisida. Õhtu lähenedes võtsime suuna Yosemite’st välja, aga ööbisime veel nö pargis sees. 

Postkaardi taust

Juga

[Nii need tomatid meieni jõuavad]

25-27. juuli - San Francisco

Hommikul pakkisime viimast korda oma kodinad-telgid-söögid kokku ja asusime teele San Fransisco poole. Hostel, kus algselt peatuma pidime, oli täis broneeritud ja seega ööbisime lennujaama hotellis, mis on tunduvalt ilusam ent linnast väljas (aga bussijuht sõidutas meid, niiet vahet polnud). Üritasime veel kiirelt bussituuri teha SF’is, aga kuna liiklus oli kohutav siis midagi väga ei näinud (bussijuht lubas meile hommikul selle tuuri teha). Saime natuke Wisherman’s Warf’il (sadamaala) ringi jalutada. Kes tahtis, sai osta päikeseloojangu purjekareisi. Katamaraaniga 2 tundi mõnusat loksumist, väiksed snäkid/joogid, hea seltskond (kõik ei olnud au pairid, suvakaid oli ka) ja võrratu vaade.  Purjekal olles bussijuht rääkis, et bussi on ilmselt sisse murtud, sest tema arvutikott olla leitud tänava pealt. Bussini jõudes selguski tõsiasi, et aken katki ja läpakas läinud. Nii me siis sõitsimegi too õhtu ja järgmine hommik ilma aknata. 

Kuulus Pier39 ja hülged

Alcatraz vangla

San Francisco skyline

Hommikul alustasime lubatud bussituuriga, kiired pildid Alamo Square’l, nägime ära hipirajooni ja ookeani (üks halb asi SF’s elamise puhul on see, et pidevalt on pilves ning sa küll elad ookeani ääres, aga ujuda seal peaagu ei saa, sest vesi on liiga külm) ja veel ilmselt midagi. Pärast bussituuri panime asjad hostelisse ja läksime linna uudistama, alustasime bussijuhi soovitusel trammisõidust. Ootasime tükk aega järjekorras, sest see eht turistikas. Tulime Lombard’i tänava juures maha ja jalutasime sellest vahvast sik-sak tänavast alla. Käisime söömas, ronisime taas mäkke, nägime ilusat vaadet, kõndisime jälle alla ja jõudsime sadamaalani. Lebasime kail, jälgisime tänavakunstnikke, jalutasime šokolaadivabriku aladel (väiksed poekesed), elasime kaasa tänavamuusikule, sõime SF erilist saiasuppi. Õhtu lõpuks kõndisin jala hostelini (teised läksid bussiga, kuna SF tänavad olid neile liig), mina aga sain mõnusa jalutuskäigu tehtud ja jõudsime isegi samal ajal hostelisse. Enne magamaminekut olime allkorrusel mõnda aega, mängisin piljardit ja tutvusin inimestega eri maailma paikadest.

Alamo Square

Lombard street 

Järgmine hommik jätsin hüvasti oma uute sõpradega ja läksin oma teed. Laenutasin ratta. Jalgrattalaenutusest anti kaart ja väiksed juhtnöörid, kuidas väikseima vaevaga soovitud sihtkohta jõuda, tähenduses kust kaudu on mäed väiksemad. Minu peamine eesmärk oli ületada Golden Gate Bridge ja tulla tagasi praamiga. Leidsin tee pealt taluturu ja ostsin nämmasid puuvilju. Lõpuks nägin taamal silda, muidugi oli sinnani jõudmiseks vaja mäest üles vändata. Aga teekond oli väga ilus ja tegin palju pilte, lummav vaade ookeanile ja rannikule. Jõudsin lõpuks sillani ja pärast mõningaid fotopeatusi sai see ületatud, siis järgisin massi ja jõudsin välja väikese linnakeseni, kust praam liigub. Praami peale saamiseks on hull süsteem, kuna selline väike reis rattaga üle silla ja praamiga tagasi on ülimalt populaarne. Ootasin ühes järjekorras, siis vaatasin, et see on eelisjärjekorras praamile saamiseks, läksin teise järjekorda. Ootasin tükk aega, kuni sain teada, et esimene järjekord oli siiski õige. Niisiis jälle ootasin, lõpuks kui minu kord kätte jõudis, anti mulle žetoon, mis tähistas praami väljumise kellaaega (see oli poolteist või kaks tundi hiljem ja praamid liikusid iga poole tunni tagant, kui õigesti mäletan). Ratta sai panna rattaparklasse, et rahus linnakest uudistades aega parajaks teha. Vaatasingi siis natuke butiigikestes ringi, istusin maha itaalia restorani ja lubasin endale mõnusa lõunasöögi. Tagasi ratta juurde jõudes, hakkas üks jama pihta. Nimelt oli rattalukk kinni kiilunud, ei saanud kuidagi lahti, lõpuks pika pusimise peale tulid ka võõrad inimesed appi ja ei midagi, miski ei töötanud. Juba hakkasime helistama firmasse, et kas võin ratta sinna jätta ja ise praamiga tagasi tulla või midagi. Siis sai mul küllalt ja hakkasin rattalukku taguma ning oh imet, see avanes.

Teine jama oli aga praamile minekuga. Nagu enne mainisin, sain ühest järjekorrast endale žetooni, lukujama käigus mingi mees käis ringi ja suunas inimesi vastavalt värvile õigesse järjekorda. Mina siis läksin sinna, kus ta mind suunas. Ootasin ja ootasin, lõpuks kui minu praami väljumise aeg juba möödas oli, läksin uurima, mis värk toimub, ma ei jõua lennukini niimoodi. Selgus, et olin vales järjekorras oodanud ja minu praam on ammu väljunud – juhhuuu, olin väga vihane kogu selle süsteemi peale. Mind lasti siis kohe järgmisele praamile, aga siiski olin mures, kas ikka jõuan lennuni, sest ratas veel vaja ära anda, hostelist kohver võtta ja siis kuidagi lennujaama saada. Laevas öeldi, et kõigepealt lähevad maha jalakäiad ja alles siis ratturid, aga ma olin üpris närvis lõpuks ja kui ütlesin, et olen lennule hiljaks jäämas lasti ikka esimesena maha õnneks. Laevalt maha tulles padavai tagasi rattalaenutusse, heitsin neile ette, et lukk ei tööta, nad vabandasid ette taha. Siis kõrvalmajja hostelist pagas ja jäin ootama shuttle bussijuhi kõnet. Sain isegi 10 minutit maha istuda, puhata ja midagi süüa, lennujaama jõudsin ilusti kuskil tund enne lendu. Esimene vahemaandumine LA’s (ehk tagasi kust alustasin), teisena Chicago ja lõpuks järgmine keskpäev jõudsin Montreali (reisiaeg 16 tundi).

Pilvelaviin