Rattaretk Washingtoni(s) - 21.dets

Kuigi võiks juba kirjutada jõuludest, siis piirdun seekord ühe kena päeva kirjeldusega. Laupäeva hommikul võtsin ette retke Washingtoni. Eesmärgiks oli üks konkreetne lauamängupood, kus müüdi ühte kindlat mängu, mida ma aga kuskilt lähemalt ei leidnud. Kuna oli eriti soe päev, siis rattaga minek oli kindel. Kõigepealt käisin pangast läbi, et aktiveerida mu hommikul saabunud pangakaart. Sealt võtsin suuna metroojaama poole, kuna 20 km sinna-tagasi kokku oleks okei olnud aga lisaks veel linnas liiklemine - tundus liiast. Ehk siis kolm peatust metrooga ja olingi tuntuimate vaatamisväärstuste juures. 

Kuna mu algne plaan lubas vaid kuskil tund-paar Washingtonis olla, siis mingit eeltööd ei teinud, et kus miski on või mida kõike tasuks külastada. Suundudes oma sihtkoha poole, nägin et Kapitoolium jääb mulle peaaegu tee peale ehk siis sõitsin lähemale. 

Kapitoolim ühelt poole. Kapitoolium teiselt poolt (sportlik turistikas). Vaade kapitooliumi eest National Mall'ile ja Washingtoni monumendile (jah, just nii soe oli).

Seejärel võtsin suuna lauamängupoe poole. Ei olnud väga keeruline, kuna eeltöö oli hea ehk google mapsi pildid telefonis (kuna mobiilset interneti mul siin ei ole, siis gps'i ei saanud kasutada). Tiirutasin ka niisama elumajade vahel, ära eksides oleks olnud väga lihtne küsida teed Kapitooliumi poole ja rattaga ei ole km mingi probleem. Niiet kindel soovitus, võtke jalgratas ja tiirutage sellega ringi, kui tervet päeva aega pole ja valutavaid jalgu ei soovi.

Edasi võtsin eesmärgiks kõik tuntumad vaatamisväärsused ära näha. Nii ka tegin, lisaks jäi tee peale nii mõndagi huvitavat.

National Sculpture Garden

Natural History Museum

Washingtoni monument

    

Reflecting pool

Lincolni memoriaal

    

    

Kes ei tea, siis Kapitoolium, Washingtoni monument ja Lincolni memoriaal on kõik ühel joonel (mida viimaselt pildilt võib märgata).

Vietnami veteranide memoriaal

    

Valge Maja (nägin ka National Christmas Tree'd aga kahjuks pilti ei teinud)

Väga huvitav oli kõiki neid tuntuid vaatamisväärsusi oma silmaga näha. Piltidelt olen neid kordi näinud, aga oma silmaga on ikka teine asi. Eriti võõras tundus Valge Maja, sest miskipärast ei ole mulle piltidelt ja filmidest meelde jäänud see aed suure maalapiga, kus palju puid-põõsaid. 

Muuseumide (ka loomaaia) külastus on enamasti tasuta, mistõttu avastamist on küll ja veel.

Juba varsti ka minu jõulu(puhkuse)st.

Teine nädal

Esmaspäeval oli raamatukogus “Baby Time“. See tund on mõeldud beebidele 1-11 kuud, kuid kuna minu poiss veel ei kõnni, võib ta ka sellest tunnist vabalt osa võtta. Nii me siis läksimegi, kokku oli seal kuskil 10 emmet (enamasti, paar hoidjat oli ka). Seekord oli laulutund ehk siis laulsime erinevaid lastelaule juhendaja eestvedamisel, kel olid ka kõikvõimalikud liigutused ja käpiknukud varuks. Väga lõbus tund oli isegi mulle, kuid ka poiss oli väga õnnelik. 

Õhtu poole käisime pangast lägi ja tegime mulle konto. Saan varsti kaardi ja siis saan hakata oma tšekke pildistama ja raha lähebki kontole (see toimub muidudgi läbi mobiilirakenduse).  Kõige parem lahendus minu jaoks oli see, et kõik on tasuta juhul kui ma teen vähemalt 10 ostu oma kaardiga.

Väga lahe on see, et siin on veel moes tigupostiga jõulukaartide saatmine. Kaardiks on tavaliselt pilt/kollaaž perest. Täna õhtul toimus siin jõulukaartide ettevalmistamine ehk Matt kleepis ümbrikule margi ja nende aadressi ning Julie kirjutas saaja aadressi peale. Kokku saadavad nad kõigest ~120 kaarti ehk siis võite ette kujutada seda lõbusat ettevalmistusprotsessi ja rahakulu. Aga väga tore on enda postkastist kaarte leida. See toimib ka peaagu fotoalbumina, kuna saad iga aasta oma peretuttavalt/sõbralt foto tema perest/lastest.

Kolmapäeval toimus vabaajakeskuses nö jõulupidu ehk kõik tõid midagi söödavat kaasa ja lastel olid vähe kenamad riided. Meie küpsetasime eelmine õhtu oma moona valmis, Julie tegi suhkruküpsised ja mina tagasihoidlikud 3-koostisosa kaerahelbeküpsised.

Pärast õhtusööki käisin Bethaniga (see škotlane, kellega orientatsioonil samas toas olime) väljas. Läksime Pentagon City’sse, mis on suur kaubanduskompleks siin üsna lähedal. Võtsime lihtsalt ühed kohvid Starbucks’ist, ühtlasi minu esimene Starbucks’i külastus. Öelnud oma tellimuse, küsis teenindaja minult saksa keeles, kas ma olen Saksamaalt pärit, olin natuke üllatunud ja ei tulnud kohe pähe saksa keeles vastata :P Pärast sõitsime autoga natuke ringi, et ümbruskonnaga tutvuda (tal on täitsa enda auto). 

Neljaäeval oli väga palav väljas. Mul oli jakk ja selle all pusa, aga ilma jakita oli täiesti paras. Pärast vaatasin ilmateatest, et nii 14 kraadi sooja. Otsustasin ette võtta ühe rattatripi vanalinna, tiirutasin natuke lihtsalt ringi, otsisin kingitust jõuluks ja lõpuks käisin nö kõigepoes (ehk riided, kotid, jalanõud, kreemid, kodusisustus jne). Seal on päris palju tuntud ja kvaliteetsete firmade ülejääke, seda soovitas too brasiillane kellega väljas käisin ükspäev. Igatahes vahva oli rattaga ringi kolada, pärast koju kimada oli ka väga mõnus, kuskilt silla pealt nägin ka Washingtoni monumenti ja Kapitooliumi.

Reedel oli jälle üpris soe päev, niiet pärast hommikuuinakut välja mänguväljakule. Mõnus oli suvejakiga ringi käia ;) Kuna jõuludel kõik koos olla ei saa, siis korraldati täna jõuluõhtusöök, läksime Julie vanemate juurde, Julie venna pere tuli ka. Lasanje ja jäätisetort ning siis kinkide avamine. Päris palju kinke jagasid nad omavahel, ma sain ka ühe: termoskruus ja termos :)

Nädalavahetus ja esimene palk

No kohe kuidagi ei taha neid postitusi siia lisanduda, aga seekord üks lühem postitus.

Laupäeval sain kätte oma esimese palga. (Seekord sulas, sest ei ole veel jõudnud panka minna, edaspidi siis tšekkidena.) Loomulikult oli vaja seda ka kohe laristama minna ehk siis külastasin Targetit, TjMaxx'i ja muid poode, mis mul kodust nii 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Sain palju vajalikku.

Pühapäeval toimus Cluster meeting ehk igakuine au pair’ide kokkusaamine, seekord läksime vaatama ühte etendust. Selle nimi oli „The Living Christmas Tree“, toimus babtisti kirikus, sai kuulda orkestrit ja koori ning näha ka etendust. Tõlkes „Elav jõulupuu“ tuleb sellest, et lauljad moodustavad tänu spetsiaalsele lavale kuusepuu kuju. Lisaks oli seal rohkelt värvilisi tulesid, mis siis erinevalt vilkusid. Ei oska hästi kirjeldada, aga väga uhke vaatepilt oli!

Pärast etendust läksime meie piirkonna koordinaatori juurde jõulu(m)eelsele kogunemisele. Kõigepealt mõned mängud, kuna oli palju uusi inimesi oli vaja kõigi nimed ikka selgeks saada. Kokku oli meid seekord 13, viis sakslast, aga leidus ka üksikesindajaid Škotimaalt, Mehhikost, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Rootsist, Poolast, Kolumbiast.

Kuulsime ka ühe ülikooli õppimisvõimalustest. Muidugi sai ka head-paremat süüa ja vestelda vanade olijatega. Väike kingikott anti ka jõulude puhul kaasa.

Esimene töönädal

Esimene nädal möödus väga kiiresti, seepärast ei ole ka jõudnud kirjutada. (Kirjutan üsna täpselt, mida ma/me päeva jooksul tegime, et te natuke aimu saaks, edasi nii täpselt ilmselt mitte.)

Igatahes minu tööpäevad algavad tavaliselt 7.15 ja lõppevad 16.15, niiet 9 tundi päevas ja nii iga tööpäev, laupäev ja pühapäev on mul puhkus. Poiss magab kaks korda päevas kuskil kolmveerand kuni poolteist tundi korraga. Niiet siis on mul aega lapse järelt koristada või lihtsalt puhata.

Esmaspäeval siis 7.15 olin valmis, et nüüd algab pikk päev üksi poisiga kodus. Nii siiski ei läinud, sest noo mis kole ilm väljas, ometigi me tööle ei lähe sellise ilmaga (vanemad siis). Mõlemad vanemad töötavad koolis, ühel jäeti kool täitsa ära, teisel lükati 2 tundi edasi. Ehk siis hommikul asusin mina küll lapsega tegelema, süüa andma jne, aga mõlemad olid veel ümber ja valmis aitama ja küsimustele vastama. Vahepeal ei olnud kumbagi siiski kodus, et saaksin ikka harjutada oma kohustusi. Pärast hommikuuinakut sättisime õueminekuks valmis ja kiirelt raamatukogu poole, kus pidi üks mängutund toimuma. Seal on kindlatel aegadel erinevad tunnid eri vanuses lastele. Kui ma kohale jõudsin, siis tuli välja, et elektrit pole ja raamatukogu kinni. Selle asemel siis tegin väikse jalutuskäigu ümbruskonnas.

Lihtsalt üks suvaline maja, aga mõnusalt roheline ja lumine veel.

Õhtu poole käis selle piirkonna nö koordinaator nii minu kui perega rääkimas, et kuidas ma sisse olen elanud ja kuidas Ameerika elu tundub. Rääkis ka pangandusest ja arveldamisest, haridusest (kuna au pair’idel on kohustus käia ~80h koolis, pere annab selleks 500$), kindlustusest, reisimisest ja paljust muud vajalikust. Nii mina kui pere kirjutasime alla lepingule, et oleme aru saanud kohustustest ja õigustest. Au pairidel on kohustus töötada kuni 45 tundi nädalas ning kuni 10 tundi päevas, palk on kõigil üks ja seesama 195,75$. Muidugi kui pere otsustab, et neil ei ole vaja sind 45 tundi nädalas, see on okei, aga nad peavad maksma ikka täissumma. Need reeglid ei tule mitte sellest programmist vaid tegelikult ameerika valitsuselt.

Mis mulle selle pere juures väga meeldib on see, et ka nemad armastavad lauamänge mängida. Ehk siis õhtul mängisime Catan’i (Katani asustajad), see on üks strateegiamäng. Mina võitsin, juhhuuu, minu teine mäng ja teine võit selles mängus.

Teisipäeval koolid ja isegi valitsus kinni, kuna lubas 5 cm lund, katastroof :D Aga hostvanemad lahkusid hommikul vara, et ma saaks oma tööd ka ikka teha. 

See on siis see kohutav ilm, mille pärast isegi valitsus kinni.

Niisiis, kolmapäeval lõpuks ilm normaliseerus ja algaski minu esimene tööpäev täitsa üksi. Hommikuuinaku otsustas poiss vahele jätta ehk siis lebas lihtsalt kolmveerand tundi voodis ja rääkis omaette.

Kolmapäeviti on võimalus vabaajakeskuses (vist on õige eestikeelne vaste sellele asutusele) kaks tundi lastel omavahel mängida lasta ehk siis vanemad, kuid enamasti lapsehoidjad tulevad oma hoolealustega sinna kokku ja kõik mängivad koos. Jõudsin sinna pooleks tunniks, aga päris vahva oli. Ülejäänud kümmekond hoidjat tundusid kõik olema hispaania keelt kõnelevad. Koju jõudes lõunat süües pidi ta peaagu laua taga magama jääma :D Aga kui ma ta voodisse panin, siis oli juba täitsa ärkvel, tavaline. 

Õhtul kohtusin ühe Brasiilia au pair'iga. Läksime vanalinna, istusime kohvikus, jõime kakaod ja jutustasime elust olust. Kuigi ta on siin juba pea terve aasta olnud, ta inglise keel ei olnud siiski kiita. Aga noh, tore oli iseenesest kellegagi rääkida, kes sama asja juba läbi teinud. 

Neljapäeva hommikul oli poiss väga jonnine, aga sain siiski temaga hakkama. Pärast hommikuuinakut läksin jonnituju vältimiseks temaga jalutama, värske õhk aitas hästi, pluss mina sain natuke liikuda ja ümbrust näha. Kuigi ma just väga tihti ära ei eksi, siis minu siinne asukoht on segane mu jaoks veel. Ära ma ei eksinud, aga ma arvasin, et olen kodust palju kaugemal, kuhu tegelikult jõudnud olin :P

Õhtusöögiks läksime välja MaiThai restorani, et tähistada minu esimest nädalat. Koju tulles, kui poiss juba magas, mängisime jälle Katan’i, seekordne mäng oli palju põnevam ja tasavägisem, aga mina siiski võitsin jälle, oeh.. küll ma olen ikka osav :D

Reedel midagi erilist ei toimunud, välja arvatud hommikune seik punase toiduvärvi pudeliga. Võite isegi aimata... Noo ta suu ja käed ja põlv olid natuke punakad. Vanemad lohutasid, et juhtub ikka.

Õhtul pidasime perekoosolekut. See hakkab toimuma meil iganädalaselt, et arutada möödunut ja järgmist nädalat. Nad on minuga seni väga rahul, mina nendega ka muidugi. Pärast seda läksin jalutama, et värsket õhku saada ja oma orienteerumist parandada. Inimesed on ikka väga sõbralikud ehk kui mõnda vastutulijat natuke pikemalt vaatama jääd, siis too teretab rõõmuga.

Üldiselt päev möödub väga kiiresti. Hommikul söök - tunnike, siis tund mängimist, magama (tavaliselt tunnike), snäkk - pool tundi, välja raamatukokku/jalutama vm - pool või tund, lõunasöök - tunnike jälle, lõunauinak - järgmine tunnike, snäkk - taas pool tunnikest ja siis viimane tunnike mängimist. Peaaegu ongi 9 tundi koos. Ta sööb veel käega ja kõik kohad on pärast toidujäänuseid täis, niiet söömise alla kuulub ka selle segaduse koristamine. Alguses mõtlesin, et mida ma aastasega terve päev teen, aga kõik on kuidagi väga sujuv ja aeg möödub kiirelt. Võrreldes mõne teise au pair'iga, kel on nt 3 last väga eri vanuses (7 kuune, 3-aastane ja 8-aastane), on minu töö täitsa lihtne. Nick'i on kerge lõbustada ning ta saab ka üksi mängimisega väga hästi hakkama, niiet pole midagi keerulist kui suudad lapse kakast tagumikku puhastada ja uue mähkme paigaldada. 

Esimesed päevad peres

5. detsember oli viimane päev orientatsioonil. Meid saadeti rongi peale ja pea 5 tundi ootusärevust rongis võis alata. Washington DC-s rongilt maha astudes oli tunda väga sooja õhku, pärast mulle öeldi, et üle 20 kraadi sooja isegi, kuid see oli ebatavaline. Pereema tuli mulle rongijaama vastu, tundsin ta kohe kaugelt ära. Koju jõudes tutvustati mulle maja, vaatasime telekast laivesinemisena tehtud Heliseva muusika lõpuni ja läksimegi kõik ära tudile.

Vaade minu aknast, kübeke lund ja mõned lehedki veel puudel. 

Mõned nimed: hostisa on Matt, hostema Julie ja väikemees Nick. 

Esimene päev peres. Hommikul pärast poisi hommikuuinakut läksime välja uudistama, sõitsime autoga ringi (kuna sajune ilm oli) ja pereisa näitas mulle naabruskonda, lähemalt vaatasime raamatukogu, kus hakkame tihedalt käima, sest seal on lastele palju tegevusi, alustades loomulikult raamatute ja mänguasjadega, aga seal on ka erinevad nö mängugrupid ja keele-/laulutunnid. Me lõunatasime nende lemmikus mehhiko restoranis.

Pärast lõunauinakut natuke mängimist ja ema tuli koju. Teatas, et ta meheõel on sünnipäev ja me oleme kutsutud õhtusöögile, muidugi ma olin rõõmuga nõus kaasa minema. Nende maja oli uhke, nagu päris ameerika filmides. Võtsin sinna kaasa musta leiva ja vürtsikilu, kõigile, kes olid nõus proovima, meeldis väga :) 

Laupäeval andsin oma kingituse neile üle. Ilusasse muhu mustriga kinkekotti pakkisin Eesti kokaraamatu, kadakast kuumaaluse ja pannilabida, Suva sukapüksid poisile, Vana Tallinna ja Viru Valge ja Kiiu Torni suveniirpudelid, väike meepurgike kodust ja hunnik šokolaade/komme. Neile meeldis väga see üllatus ja nad olid väga tänulikud.

Siis käisime jõulukuuske ostmas koos Julie vanematega. Hunnik ilusaid tihedaid kuuski ja muid puid reas, saime kena suure kuuse, mille üheskoos ära kaunistasime. Pärastpoole sain võimaluse tunnikese poodides kolada, päris odavat kaupa võib leida ikka, käisin nö outleti poes, kus oli paljude erinevate tuntud firmade riideid ja muud kraami. Õhtu poole käisime poes nädalatoitu varumas, see on ikka päris ameerikalik, kuidas nad poes käivad. Neil kodus kapis/külmutuses on ka toitu, kuid igaks juhuks ju võtaks seda ja seda ka. Kodu poole sõites kuulsime jõululaulikuid ukselt uksele laulmas, väga vahva on filmides nähtut päriselus kohata. Õhtul, kui Nick juba magas, mängisime meie kaarte, väga lõbus oli.

Pühapäeva alustasime brunchiga (munapuder, peekon, pannkoogid). Siis Julie ja Matt alustasin oma magamistoa kolimisega alla keldrisse (mängutuppa), kuna nende toa sein läheb varsti juurdeehituse tõttu lammutusse. Pärastlõunal tegi Julie mulle väikse autotuuri, kus näitas Alexandria vanalinna, muuhulgas ka bussi- ja rongipeatusi. Autot ma oma kasutusse ei saa, pean leppima (soojemal ajal) jalgrattaga ja hästi läbi saama hakkama au pair'idega, kel on auto :D

Vanalinn tundus väga ilus, kuigi oli lörtsine ilm. Nende mõistes vana ei ole aga muidugi sama, mis meil (enamasti vist 16-17 sajand). Ilusa ilma korral lähen sinna kindlasti varsti uudistama. Seal oli palju väikseid poekesi ja kohvikuid.

Üks tüüpiline ameerikalik õhtusöök: 10 tundi küpsetatud seaõlg (mis käis burgeri vahele), kartulivorm, kapsa-porgandi salat.

Orientatsioon (2.-5. detsember)

Au pairide orientatsioon ehk nö koolitus toimus DoubleTree by Hilton hotellis, Tarrytown’is. Veetsime kolm päeva läbides erinevaid teemasid nagu Ameerika elu, reeglid ja keelud, lapsehoidmise teooria ja praktika, tegevused lastele, kommunikatsioon jne, lisaks põhjalik punase risti koolitus. Kogu teooriat saatsid paljud tõetruud jutukesed, üldse oli kogu õhkkond väga sõbralik ja palju nalja sai alati.

Esimene korralik ameerika lõuna.

Teisipäeval oli päris tuntav jetlag ehk reisiväsimus, kõhus keeras ja paha oli olla, kuid suutsin istuda ja tarka juttu kuulata. Õhtul oli New Yorgi linnatuur. Käisime Rockefelleri tipus ja nautisime imelist vaadet, siis oli meil pool tunnikest aega Time Square’il (oh neid pimestavaid ekraane seal) ning siis vaatasime taamalt Vabadusesammast. Bussiaknast sai põgusalt nähtud ja Central Park’i, uut Maailma Kaubanduskeskust, selle kõrval olevat 9/11 mälestusparki ja palju muud. 

Kõige suurem pilt on tehtud Times Square'il. Vasak üleval: pea igal ristmikul NY's oli lisaks valgusfoorile ka liikluspolitseinik. Vasakul keskel olen Rockefelleri tipus, Empire State taustal. All vasakult alustades Vabadusesammas (kehv pilt, aga siiski), vaade (tõenäoliselt) New Jersey'le ning viimaks M&M poes :P

Kõige parem hetk selles päevas oli see, kui hotellituppa sisse astudes ootas seal mind mu kullakallis kohver.

Tallinna lennujaam – Sheremetyevo (Moskva) – NYK (2. detsember)

Tallinna lennujaama tulid mind saatma mu vend (kuna tal on auto) ja Kaarel. Check-in’is pagas ära antud, aknaalused kohad broneeritud ja oligi aeg hüvasti jätta. Raske oli ja pisaraid aina voolas. Lõpuks kõik kontrollid läbitud ja siis lennukisse. See oli selline tavaline väiksemat sorti lennuk. Mis eriti hämmastav oli see, et ma nägin lennukist Peipsi järve, siis mõtlesin, et oo Jõgeva ju ka kuskil siin, aga ma eriti palju ei lootnud, et kodulinna ära tunneks. Kuid siiski, ma nägin Jõgevat ja isegi oma maakodu, see oli super.

Kui väga hästi vaadata, võib ära tunda Jõgeva ja ka minu maakodu.

Mosvasse jõudes olin ma vist ainuke sellelt lennult, kes ümber istus (ühes kohas tuli hargneda kaheks, aga ei minu ees ega taga kedagi ei olnud, kuid ma olin üsna kindel, et ma olen siiski õiges kohas). Üks turvakontroll taaskord, siis juba väravasse ja kohe lennukisse. See lennuk oli hoopis suurem, 8 istekohta reas (2-4-2), igal istmel oma ekraan, kust filme vaadata, muusikat kuulata või mänge mängida. Õnneks ei olnud lennuk täis ja sain vabalt kahe istme peal laiutada. 10 ja pool tundi ei olnudki nii hull kui arvasin; lõunasöök ja õhtusöök (mõlemad 3-käigulised), 3 filmi, paar mängu ja natuke lugemist.

 

Alguses märkasin jälle Peipsi järve ja natuke Tallinnat. Huvitav oli see, et aeg põhimõtteliselt edasi ei liikunudki, 7 tundi järjest eha ehk justloojunud päikest :D Vahepeal märkasin pilvedest väljaulatuvaid mägesid. Eriti võimas oli aga see, kui lennuk New Yorgi kohale jõudis. Väljas oli juba pime ja näha oli hiigelsuur säravate kollaste tulede ala, ükski pilt seda vaadet edasi ei anna.

NYC - Kõik ei mahtunud pildile ära isegi, aga pilvelõhkujate kohal (pildi allservas) on näha väikest huvitavat pilve, pilvelõhjukate kõrval Central Park (see tume ala pildi allpool osas vasakul), kõik muu tume on vesi, mitte tühermaa :P

Lennukist maha saades jälle mõned turvakontrollid ja siis pagasit ootama. Aga mida ei tulnud oli minu armas kohver. Mis seal ikka, täitsin taotluse ja edasi pidin vaid ootama. Nad ütlesid, et neil on 20 päeva aega, et mu kohver üles leida, mis seal ikka, pidin edasi liikuma. Mind oli ootamas paar inimest APiA programmist ja üks neist juhatas mind auto juurde, millega mind hotelli toimetati. Sain voodisse kell 10 õhtul kohaliku aja järgi, kuid minu jaoks oli juba 5 hommikul. 

Hotellituba, mida jagasin škotlase ja mehhikolasega

Algus...

Kuna on ees ootamas üks põnev etapp minu elus ja seda kaugemal kõigist lähedastest, siis otsustasin hakata blogi pidama. Loodan, et endalgi on hea tulevikus lugeda. Pean ära mainima, et ma pole midagi sellist varem teinud ja kirjutamine mul tavaliselt just väga ladusalt ei tule. Aga ma annan endast parima, et teid, keda huvitavad minu seiklused teispool maakera, kõigega kursis hoida. Loomulikult tuleb siia varsti ka palju pilte.

Kuidas siis kõik alguse sai? Juba pärast esimest aastat ülikoolis tekkis mul soov teha midagi teistsugust. Esimene konkreetne mõte võtta aasta vabaks, sõita kaugele ära, nautida elu, reisida, saada uusi kogemusi oli selle aasta märtsi lõpus. Mul oli 4 päeva ühe eksamini, kuid mina uurisin õppimise asemel erinevaid au pair’i programme. Ma olin lõpetamise nimel valmis pingutama ka sellepärast, et saaksin sügiseks rahulikult plaane teha. Ma tahtsin vaheldust.

Esimese sammu ehk liitumise programmiga tegin aprilli alguses. Valisin Au Pair in America (American Institue of Foreign Study), see programm on üks suurimaid/tuntumaid Eestis (EduCare on kõige populaarsem). APIA kasuks otsustasin aga seetõttu, et programmitasu tuli maksta alles siis, kui pere ja viisa olemas, ning see programm oli ka soodsam.

Pärast liitumist hakkasin vaikselt pabereid täitma, kuid kuna kooliasjadega oli üsna kiire (viimased eksamid, praktikumid ja lõputöö), siis jätsin need sinnapaika. Augusti keskel sain lõpuks omalt poolt täidetud kõik paberid, üles laetud pildid, kirja perele ja video. Viimase tegemine venis eriti palju. Kuid ka pabereid/veebipõhiseid ankeete oli päris suur hunnik; lapsehoidmiskogemus, soovitajad, terviseraport, karistusregistri tõend ja palju-palju muid isikualaseid küsimusi. Vahepeal oli ka intervjuu, kus rääkisin põhiliselt, miks ma tahan aastaks Ameerikasse minna ja millised on mu varasemad kogemused, lisaks pidin vastama kuskil 250-le lühiküsimusele. Intervjueerija ütles, et mul ei tohiks tekkida probleeme pere leidmisega, see oli mõneti kergendus, sest ideaalis oleks ma tahtnud lahkuda okt-nov.

Oktoobriks oli mu ankeet üleval kõigile peredele uudistamiseks. Aega läks, kuid asja sai. Sellest hetkest alates uurisin iga päev oma ankeeti, et kas keegi on juba ühendust võtnud. Ja oh imet, juba ülejärgmisel päeval võttis esimene pere minuga ühendust, 5 päeva pärast ka teine. Esimeses peres oli kahe ja poolene poiss, asukohaks Seattle; teises peres olid tüdrukud, kahe ja poolene ning 7-kuune, asukohaks San Fransisco. Need pered tundusid täitsa toredad ja valikut teha oli ülimalt raske. Vahepeal võttis ka kolmas pere ühendust, kuid kuna nemad oleks tahtnud mind veebruaris, said nad minult kohe eitava vastuse.

Paari nädala pärast sain aga kirja neljandalt perelt. Juba kirja põhjal tundusid nad mulle äärmiselt sümpaatse perena. Neil on aastane poisipõnn ja elavad Alexandrias, Virginia (Washington DC lähedal). Järgmine päev pärast kirja saatmist tegime skype vestluse, mulje perest oli veel suurepärasem. Nad on ääretult rõõmsameelsed, tahavad tegeleda oma lapsega; nad on aktiivsed, käies ümberkaudsetes parkides, muuseumides, restoranides, külastavad sõpru ja kutsuvad endalegi külla. Kõige enam meeldis mulle nende puhul see, et nad ei taha mitte lihtsalt au pair’i, vaid suuremat õde oma lapsele, pereliiget.

Võtsin päeva järelemõtlemiseks ja saatsin neile kirja, et tahan hoolitseda nende väikse poja eest, paari tunni pärast tuli kiri, et nad on väga õnnelikud ja juba vajutasid match'i ehk kinnitasid mind oma au pair’iks. Nad kirjutasid, et rääkisid teistegagi, kuid mina jäin neile silma oma soojuse ja põnevil olekuga ning viisiga kuidas ma rääkisin lastehoidmisest ja uute kogemuste saamisest :)

Oktoobri lõpuks olid Londoni peakontori poolt saadetud viisapaberid käes ja asuda võis Ameerika Saatkonda viisaintervjuule. Novembri keskel, pärast põhjaliku turvakontrolli, tunni pikkust ootamist (kuna tähtsalt mehel oli erakorraline koosolek) ja 5-minutilist vestlust oli viisa olemas. Nädala pärast saadeti mulle lennuinfo. Stardin täna, 2. detsembril Tallinnast Moskva poole (Sherementjevo), seejärel ootab mind 10 ja poole tunnine lend New York Kennedi lennujaama.

Edasised postitused juba teiselt poolt ookeani,
nägemiseni aasta pärast.