Valge Maja

Sellekuine au pairide kokkusaamine toimus külastades üheskoos Valget Maja (25. jaanuaril). Teadsin juba enne siia jõudmist, et see võimalus tuleb. Nimed saadeti Valgesse Majja kuskil 3 kuud enne ehk siis kui ma veel Eestis olin. Ja lõpuks nüüd jõudsiki kätte too tore päev.

Läksin jällegi jällegi metroopeatusesse (see on mine siinne põhiline liikumisviis. Mis siis, et seekord oli lumi maas ja väljas 7 miinuskraadi, mul oli ometigi uhiuus vahva jope, millega külma ja tuult trotsida.

Jõudes Valge Maja juurde oli kõigepealt mingi kontroll, kus meie koordinaator rääkis turvaga ja saime edasi liikuda. Siis läks aga aeglasemalt, järgmine värav kontrolliti, kas oleme nimekirjas; sellest järgmine kontrolliti taaskord, kas ikka oleme nimekirjas; siis tuli läbida koerakontroll, lühidalt tuli korraks seista ja vaadata helikopterit :D (tegelikult siis ühel pool oli nö puhur ja teisel pool pmst ribikardin, koera ma ei näinud, sest pidin ju peaasjalikult helikopterit vaatama); viimaks tavaline turvakontroll ehk metallesemete otsing. Kõik need kontrollid on teatud vahemaa tagant ehk praeguse ilmaga hakkas päris jahe. Aga lõpuks saime siseneda sellesse kurikuulsasse majja.

Valge Maja tagumine sissekäik

Sisenesime nö maja tagant. Kõigepealt sai näha tube allkorrusel, näiteks raamatukogu ja serviisituba, siis ülakorrusele, kus on põhilised ruumid külaliste vastuvõtmiseks. Kõik toad olid ülimalt uhked, vaipadest ja mööblist pisikeste laedekoratsioonideni välja. Kõike muidugi näppida ei saanud, sest külastajate jaoks on eraldatud kitsas riba toast tuppa (sellelt osalt on isegi vaibad kokku rullitud). Mulle tundus Valge Maja seest kuidagi väiksemana, kui arvasin, kuigi ei saaks öelda, et seal ruumi vähe oleks. Muidugi ei näidata külastajatele teist ja kolmandat korrust, kus on magamistoad ja muud privaatsemad ruumid. Tuur oli meil üpris kiire, kuskil poole tunniga käisime maja läbi. Giidi meil ei olnud, aga meie koordinaator ja tema abikaasa rääkisid juurde, lisaks olid seal ka targad turvatöötajad, kes majast ja presidentidest rääkisid ja küsimustele vastasid. Välja tulime nö põhisissekäigust. Tegime seal hunniku pilte, sest sees on pildistamine keelatud ja kuidagi tuli ometi jäädvustada, et me oleme Valget Maja lähemalt näinud.

Valge Maja peasissekäik

Pärast läksime mõnede tüdrukutega kohvikusse istuma, tellisime söögid-joogid ja nautisime mõnusat seltskonda.

Tegemisi kui palju...

NB! Eelmise postituse lõppu lisasin natuke teksti, kuna aastavahetuse kõige tähtsama osa kirjeldus jäi ära :P

3. jaanuaril käisin lõpuks omale sotsiaalkindlustusnumbrit (SSN) taotlemas. Olin kuulnud jutte tundidepikkusest ooteajast, aga mina sain oma tegemised tunniga tehtud. 

Üks pühapäev olin tõbine, ilmselt mingi kõhuviirus. Õnneks olin järgmiseks päevaks juba korras ja töökohustusteks valmis, mitte küll sama energiliselt nagu tavaliselt aga sain hakkama. Õhtul käisime isegi väljas söömas, tähistamaks minu esimest kuud nende juures. (Nüüdseks, kui ma seda postitust kirjutan hakkab vaikselt teine kuu täis saama :P ).

-15 kraadi oli siin vahepeal ja see oli "jube külm", meie kordinaator isegi hoiatas meid, et neiud, külmaks läheb, pange soojalt riidesse ja ärge lastega välja minge pmst.

10. jaanuaril pidasime jõulujärgset õhtusööki Julie vanemate majas (millalgi enne jõule oli ka jõulueelne õhtusöök), see siis sellepärast, et ema noorem vend tuli siia külla ja tal/talle oli vaja ka kingid üle anda. Uhke jõulusööming röstbiifi, ahjuomleti ja -kartulite, spargli ja muu salatiga, muidugi ei puudunud ka magustoit. Pärast mängisime jälle lauamänge, üldse saan siin väga tihti mängida, mis mulle väga meele järgi on.

Järgmine pühapäev käisin Johanna (see eestlasest au pair, keda uusaastapeol kohtasin) ja tema paari sõbraga muuseumis, seekordseks valikuks oli Ameerika ajaloo muuseum. Kõige põnevam eksponaat oli suur USA lipp Baltimore lahingust, mis inspireeris looma oma hümni. Lipp on pea 200 aasta vanune, käsitsi õmmeldud, üle 10 meetri laiune. 

       

13 jaanuar käisin kooriproovis. Tegu on Baltimore-Washingtoni segakooriga, lauljaid 20 kanti, harjutavad laulupeo repertuaari ja lisaks on veel palju teisi laule. Proovid toimuvad Calvary luteri kirikus, metrooga peaks saama päris lähedale, aga läksin siiski kõigepealt metrooga Johanna kodupeatusesse ja sealt edasi tema autoga. Koor kõlas päris hästi ja inimesed olid väga lõbusad ja sõbralikud, võttes meid lahkelt vastu. Esmaspäeva õhtud nüüd lauluga sisustatud.

Leidsin veel midagi põnevat. Eesti rahvatantsurühm Pillerkaar. Kokku ~15 tantsijat, enamasti 5-paariga esinemised (3-4 korda aastas), mehi natuke vähem nagu tavaliselt). Proovid toimuvad Maailma Panga hoones, kõigepealt lisati mind visitor listi ja siis kohal olles tehti pilt ja anti uhke nimesilt. Selles suures hoones ringi tuiates ja aralt küsides, kus eesti rahvatants võiks toimuda, leidsin nad lõpuks üles. Tantsijad on enamasti eestlaste järeltulijad, mõni pikem siinviibija, mõned eestlaste abikaasad. Tantsud iseenesest on kerged, pigem seltskonnatantsud. Pärast trenni on neil tavaks minna pitsale ja joogile. Väga muhe seltskond.

Reedeti käime poisiga nüüd muusikatunnis. Väga huvitav ja arendav tund on, õpetaja laulab meiega eri laule, millel on teatavad liigustused  või annab instrumendid kätte (kõristid, tamburiinid, trummid, trianglid) paneb muusika mängima ja lapsed saavad rütmi kaasa taguda.

Poiss teeb jõuludest alates mõningasi samme, kuid on veel väga ebakindel. Oskab paljude loomade hääli, eriti hästi tuleb välja lõvi, aga teab ka, mis häält teevad nt lehm, ahv, elevant, uss. Varsti oskab ta minu nime ka õigesti öelda ;) Vahest tuleb tal ette tujukamaid aegu, kuid üldiselt lepib kiirelt. Tavaliselt on ta aga väga numpsik ning jagab kallisid ja musisid.

See laupäev-pühapäev käisime perega Philadelphias, ema nooremal vennal külas. Kaks ja pool tundi autosõitu ja olimegi kohal. Võtsime ette jalutuskäigu kesklinna poole. Väga mõnus ümbruskond, kuigi linn ei ole kuigi puhas. Eriti lahe oli aga see, et üks kunstnik on teinud mosaiikmaale igale poole majadele. Kesklinna ümbruskond (vähemalt see pool, kus me peatusime) on väikesi majakesi täis ja kesklinnas täitsa suured kõrghooned (ps Julie venna maja katuselt oli super vaade kogu linnale), Phil'is on paar nö kuulsat turgu: Reading Terminal Market, mis kunagi oli vaksalihoone, ja Itaalia farmerite turg. Esimeses on palju erinevaid putkasid, toores liha-kala, singid-juustud, saiad, maiustused, söögikohad, leidus ka muud nipet-näpet. Võtsime järjekorda kuulsasse võileivakohta ja otsisime istekohta, mis oli päris keeruline, sest rahvast oli meeletult. Suured võikud lõpuks kõhus seadsime sammud kodu poole. Tee peal käisime läbi linnahallist ja Itaalia turult. 

Kodu jõudes oli mõnus lebo ja siis hakkasime Wii’d mängima, vahepalaks panime viiekesi kokku maailma kaardiga pusle nii kiiresti kui võimalik. Lõbus. Siis oli aeg õhtusöögiks, tellimused Mehhiko restorani. Pärast õhtusööki mängisime Katani, hommikul samuti üks mäng. Läksime välja lõunale ning kõhud täis väike tuur autoga linna peal, mulle näidati Independence Hall’i, siis aga kodu poole teele. 

Vaade katuselt

Mosaiikseinad

Raekoda

Independence Hall paremal keskel (pole just parim pilt)

Aastavahetus

Kohe kuidagi ei taha siia uusi postitusi ilmuda, ärge pahandage :P. Tunnen siiski kohustust teile endast märku ja viimane aeg selle uue aasta tulekust kirjutada.

Aasta viimase päeva hommikul läksime siis tagasi lennujaama, uuele katsele koju jõuda. Seekord õnneks lennuk väljus, kuid see ei olnud sugugi tavaline lend. Läbisime turvakontrollid, eriti lahe oli turvavärav, mis tegi röntgeni kogu kehast, mitte lihtsalt ei tuvastanud metalli. (Tean, et need on olemas, kuid esimest korda ise kogesin seda.) Oodates aga lendu öeldi valjuhääldis, et meie lend on ülebroneeritud ja kas leidub 5 vabatahtlikku oma lennu muutmiseks. Natukese aja pärast kutsuti välja minu ja Julie nimi. Nonii, mis nüüd... Tuli õnneks välja, et meid kõiki nihutati esimesse ritta ehk nö esimesse klassi. Hea kompensatsioon ärajäänud lennu eest, mõnusad suured mugavad istmed, palju jalaruumi, personaalsem teenindus (istudes pakuti kohe juua ja hiljem sai küpsise valida, tavaklassis pakutakse sulle üks kord juua ja antakse mingi suvaline küpsis) :D Kuid siis, olles juba maandumiseks alla laskumas, tõusis lennuk jälle kõrgemale, piloodile anti maandumisluba liiga hilja või midagi taolist. Selle tulemusena saime auringi DC ja Virginia kohal. Mulle väga meeldis, sest see oli madalal linnade kohal, pluss oli võimalus kaks korda vaadata Washingtoni linna ja kõiki neid kuulsaid vaatamisväärsusi.

Keskel Washington monument, näha ka Kapitoolium ja Reflecting Pool

Valge Maja jääb monumendist vasakule

Aastavahetuse plaanid sain tänu oma buddy'le, lubades lahkelt mul tema plaaniga ühineda. Buddy on siis mõni vanem au pair, kes uuele olijale sisseelamise lihtsamaks teeb. Minu esimene kohtumine temaga oligi too päev. Tööpäeva lõppedes oli aeg end kiiruga aastavahetuse peoks valmis sättida, kiiruga sellepärast, et algsed plaanid muutusid ja pidime lahkuma varem. Kuigi Matt ja Julie olid just väljumas, olid nad nõus mind ootama ja metroojaama ära viskama. Jõudsin täpselt õigeks ajaks, aga keda ma ei näe oli mu buddy Rebecca, telefoni  ka vastu ei võtnud. Tore, olen üksi metroojaamas ja ei tea, mida teha. Pärast veidiajalist pabitsemist tuli ta lõpuks ja vabandas, et hiljaks jäi. Suundusime Marylandi poole, metrooga väike ümberistumine ja olime peatuses, kuhu pidid meile Rebecca sõbrad järgi tulema. Tuli aga välja, et nad ei leidnud seda üles (gps näitas, et nad on kohal, aga tegelikult olid lähedal oleval kiirteel), niisiis metrooga peatus tagasi ja saimegi auto peale. Kokku olevat autoga see koht Alexandriast kuskil 45-minuti sõit. Peakohaks oli maja, kus elas palju tudengeid, enamasti saksa kutid aga vähemalt üks ameeriklane ka. Pidu ise oli üpris tavaline, palju rahvast, palju õlut ja bool, mängiti beer pongi, tantsiti ja jutustati niisama. Kõik sealolevad neiud olid au pairid :P

Buddy (minust järgmine) ja tema sõbrad

Mingi hetk üks tüüp küsis, et kus ma pärit olen ja siis ütles, et siin on üks eesti tüdruk veel. Ma muidugi ajasin vastu, et jajaa, see olen mina, kellest kuulsid. Aga suureks üllatuseks hiljem avastasime, et tõsi, ongi teine eestlane. Natuke imestust ja rõõmukiljeid ning pärast mõneajalist keelelist segadust jutustasime pikalt ja laialt omavahel eesti keeles, kõik teised meie ümber meid matkides :D

Peolt lahkusingi koos oma uue eestlasest sõbraga ja öö veetsime tema sakslasest sõbra pool, kelle pere hetkel puhkusel ehk maja vaba. Hommikusöögil oli väga lõbus nendega jutustada, siis sõidutati mind metroojaama, et saaks lõpuks oma koju minna. Leppisime kokku, et kohtume kindlasti veel, sest ei ela teineteistest väga kaugel, kuskil pool tundi autosõitu.

Koju jõudsin lõuna paiku ja ülejäänud päev oli väga lebo.

AHJAA: täpsemalt nägi aasta vahetus välja nii, et telekast tuli otseülekanne NY Times Square'ilt, loendus 10-9-8....2-1 JEHHUUU, head uut aastat ja hunnik kallisid. Ma ei näinud mitte ühtegi raketti, isegi telekast mitte. Kõige lubavam oli gaasipliidisüütaja tuleke. Kuna omal algatusel on selles piirkonnas keelatud ilutulestikku teha, siis südaööl välja ilutulestiku vaatama minekut üldse ei kaalutudki. Kurb meel oli, sest aastavahetus jäi täiesti tavalise peo tasemele, ilutulestik muudab asja siiski palju erilisemaks. 

Jõulud Wisconsinis

Lõpuks siis postitus kauaoodatud jõuludest...

Algne plaan, mis lubas mul Washingtoni rattareisil vaid paar tundi olla oli see, et lennuk Wisconsinisse pidi lahkuma laupäeva hilislõunal. Aga kuna ilmaennustus tõotas suurt lumesadu, siis lükati lend edasi. Lendasime teise osariiki jõule veetma, kuna seal elavad Matt'i vanemad (täpsemalt Green Bay).

Pühapäeva (22.12) hommikul vara ehk pool neli äratus, et neljast lennujaama poole liikuma hakata. Meie reis oli Washington Ronald Reagan lennujaamast Milwaukee lennujaama. Hea asi edasilükkumise puhul oli see, et saime otselennu peale, muidu oleks pidanud tegema vahemaandumise (Atlantas). Milwaukee’s rentisime auto, kuna teeolud olid halvad ja Green Bay’ni oli pea paarsada kilomeetrit, Matt’i isal ei olnud mõttekas hakata meile järgi sõitma, vara hommikul sellise ilmaga.

Ilmamuutus oli päris hull. Kui eelnev päev Washingtonis pmst särgiväel oli mõnus, siis Wisconsinis oli paarkümmend sentimeetrit lund.

Kiirteel max 65 km/h

Samal õhtul pidin last valvama, kuna teised läksid ameerika jalgpalli vaatama. (Siin on siis peale Matt’i vanemate ka ta õde ja tema mees.) Väga huvitav on see, et põhimõtteliselt terve Wisconsini osariik on ühe kindla tiimi poolt (Green Bay Packers). Näiteks poes ringi jalutades nägin vähemalt igal 5ndal inimesel Packersite pusa-särki-mütsi. Mulle räägiti ka, et kui on mõni suurem mäng toimumas, siis toidupoes on ainult üks müüja tööle pandud, sest rahvast lihtsalt ei liigu, kõik on mängu vaatamas. Lisaks on selline asi nagu piletiostu nimekiri, kui mina tahaksin piletit osta, siis pean enda nime järjekorda panema ja hea õnne puhul võin pileti saada 60 aasta pärast. Paljud panevad oma lapsed sündides sinna järjekorda või pärandavad testamendis oma koha. Packersite omapära on see, et ainukese suurtiimina on see mittetulunduslik ja kuulub kogukonnale.

Esmaspäevasel tööpäeval ei pidanudki palju tööd tegema, sest vanaema ja tädi polnud ammu poissi näinud ehk hoolt jätkus küllaga. Õhtul oli paar külalist ja kõik koos (va Matt'i vanemad) mängisime kaarte, ülimalt lõbus oli. Teisipäeval ehk jõululaupäeval sain hommikul kauem magada ehk tööpäev hakkas alles lõunast. Pärast õhtusööki aga läksid teised kirikusse ja mina jäin lapse und valvama. See oli ainuke kord, kui tundsin üksildust. Muidu oli kogu selle suure pere seas täitsa oma olla. Aga üksilduse sisustamiseks võtsin oma arvuti, panin eesti jõululaulud mängima ja asusin Nick'i jõulukingitust viimistlema.

Teisipäeva õhtune küpsisesööming. Kui meil on jõuluajal alati piparkoogis, siis neil on lihtsalt palju erinevaid küpsiseid (suhkruküpsised on tavalised, lisaks oli nt šokolaadimusiga ingveri- ning maapähkliküpsised, piparkooki meenutavad ingveriküpsised (Gingerbread)

Kolmapäeval oli mul puhkus. Hommikul oli kohv ja kook ning siis kinkide avamine. Kõigepealt sokid, mis kamina küljes enne rippusid, aga nüüd hulga maiustusi ja pisikinke sisaldasid. 

 

Pärast sokke hakati suuremaid kinke avama. Kõigile järjest jagati, aga ükshaaval tehti lahti, et kellelt ja mis sees on. Kinke oli väga palju, iga ühele vähemalt 7 pakikest. Kinkide avamine võttis üle tunni. Mina sain Backers’ite pusa (väga uhke on ka nüüd selle tiimi fänn olla), veel ühe pusa ja pluusi, „The Hunger Games“ raamatu, Washingtoni linna kaardi (et ma ikka ära ei eksiks), 2 paari väga pehmeid ja sooje sokke, salli, disainer kaelakee. Mina kinkisin oma hostvanematele lauamängu (Saboteur), mida Washingtonist toomas käisin ja poisile koostasin eestikeelse versiooni tema ühest lemmikraamatust. Tegu ei olnud teps mitte lihtsa tööga: kõigepealt otsisin internetist pilte raamatust, mõned tegin ka ise, siis tunde piltide modereerimist; lasin need fotodena välja ja lootsin, et saan lihtsalt fotoalbumi vahele panna, kuid horisontaalset pildialbumit ei leidnud; tuli otsida märkmik, millele pildid kleepida (ka see oli üpris raske ülesanne); lõpuks siis hulga kleepimise ja teipimise järel see vahva raamat valmis oligi. Kõigile meeldis väga.

Pilt originaalraamatust (natuke nokitsemist kõige selle kallal)...

...ja lõpptulemus.

Jõulukingid mulle

Pärast kinke oli brunch ehk hommiku- ja lõunasöögi vahepealne toidukord. Pärast seda läksime õue, et mind ka lõpuks majast välja saada. Suundusime lähedal olevale uisuplatsile. Mängisime palli (nii lihtsalt visates kui ka lumelabidaga pesapalli mängides) ning jooksime jääl ja lumes. Väga vahva oli, kuid järgmine päev olid lihased valusad nagu oleks korralikku trenni teinud. Õhtul tehti mulle autotuur näitamaks lähemalt Green Bay linna.

 

Jõulud möödusid väga mängurohkelt, kuna tervele perele meeldib eri kaardi- ja muid lauamänge mängida. Olen õppinud palju uusi mänge, millest on suur rõõm. Pea iga päev mängisime midagi, väga super ajaviide.

Aitasin Matt'i õe jõulukingitust kokku panna, polnud just kergemate killast.

Reedel läksime läksime Saksa restoran-baari nimega Lorelei. Saksa õhustikku veidi oli tunda - hapukapsa lõhn, palju õllesorte, vana saksa kaart seinal ja erilised klaasist dekoratsioonid. Põhjus, miks me üldse välja läksime oli see, et traditsioonide järgi (siin ümbruskonnas on/oli palju katoliiklasi) pakutakse reedeti päevaroana alati praetud kala.

Laupäeval lubasin mina kokata. Otsustasin, et õhtusöögiks tuleb kartul-kaste, šnitsel, kurgi-hapukoore salat ja magustoiduks kräsupea. See valik tundus piisavalt eestlaslik (või vähemasti euroopalik). Kräsupea tegin banaani ja ananassilisandiga. Kook lõpuks valmis hakkasin liha maitsestama. Muidugi ei ole neil tavalist liha üldmaitseainet, mida ma tavaliselt kasutan, pidin midagi kokku kombineerima. Liha maitses väga koduselt, kaste oli küll paks aga see on minu puhul tavaline, kook oli väga hea ja mahlane. Kõik olid tänulikud ja kiitsid toitu.

Kuna pühapäev oli mul vaba, siis mõtlesin, et võiks šoppama minna. Matt'i ema pakkus ise mulle küüti, et saaksin võimaluse vahetada tema kingitud dressika ja särgi millegi meelsama vastu. Ameerikas on väga tavaline kinkide tagastamine, ostuga antakse kaasa kingitšekk, millel pole hinda peal (kuigi tagastades saad muidugi hinna teada). Olles poodi jõudnud oli tagastamiskassa (jah, selle jaoks on eraldi kassad) päris pikk järjekord, jõuludejärgne aeg siiski. Asjad tagastatud sain selle poe kinkekaardi samas väärtuses. Leidsin endale 5 särki ja vöökomplekti, peale pidin maksma natuke üle 1 dollari, super vahetus. Lisaks käisin Victoria Secret’is ja kohe kuidagi ei saanud tühjade kätega väljuda. Leidsin ka poolsaapad ja tennised ning rohkem ei tohtinud šopata, sest kõik need asjad pluss teised kingid pidin käsipagasisse ära mahutama (imekombel mahtusid kõik mu asjad kohvrisse ja lisakotti ära).

Koju jõudes oli algamas ameerika jalgpalli matš, vastamisi Green Bay Packers ja Chicago Bears. Jalgpalli vaatamine oli väga ameerikalik, kõik koos ühes toas kaasa elamas (samas ekraan ka kõrvaltoas ja köögis), palju snäkke, õlu ja karastusjoogid, pärast poolaega telliti pitsa, kanatiivad ja juustusnäkid. Sain tuttavamaks ameerika jalgpalli reeglitega ja üldse näha kogu möllu oli vahva.

4.45 hommikul äratus ja 7.15 Milwaukee lennujaamas. Jõudnud chekc-in’i, teatati meile, et lend on tühistatud, sest lennukit rammiti tõstukiga, mille kaudu inimesed saavad lennukisse siseneda. Siis tükk aega jamamist ja valimist, millal järgmine lend. Pakuti ümberistumisega lendu, aga kohale oleks jõudnud hilja õhtul, niiet otsustasime järgmise päeva sama lennu kasuks. Algul taheti meile anda kupong, millega saame hotelli odavamalt (oleks pidanud maksma kuskil 40$), aga kuna see oli nende viga, nõudsime tasuta majutuse. Lisaks saime lennufirma poolt lennu tühistamise eest igaüks 300$ lennuraha (mitte siis sularaha, vaid järgmise lennu ostmisel saab seda kasutada). Seejärel toimetati meid “hotelli“, jutumärkides sellepärast, et pigem oli see ikkagi hostel. Seejärel mõtlesime, et tervet päeva tubades passida ei jaksa, ning otsustasime linna minna. Mõeldud tehtud, väike eine ja taksoga keskuse poole. Läksime Milwaukee Public Museum’isse, põhiliselt ajaloo ja loodusmuuseum. Seal oli üks näitus nimega Euroopa külad. Väga suur üllatus oli leida sealt Eesti Tuba – rahvariided, tanu, sõled, Kalevipoeg (nii nuku kui raamatu kujul), kannel, käpikud, seinavaip jm.