Kati tegemised Ameerikas: Tegemisi kui palju...

NB! Eelmise postituse lõppu lisasin natuke teksti, kuna aastavahetuse kõige tähtsama osa kirjeldus jäi ära :P

3. jaanuaril käisin lõpuks omale sotsiaalkindlustusnumbrit (SSN) taotlemas. Olin kuulnud jutte tundidepikkusest ooteajast, aga mina sain oma tegemised tunniga tehtud.

Üks pühapäev olin tõbine, ilmselt mingi kõhuviirus. Õnneks olin järgmiseks päevaks juba korras ja töökohustusteks valmis, mitte küll sama energiliselt nagu tavaliselt aga sain hakkama. Õhtul käisime isegi väljas söömas, tähistamaks minu esimest kuud nende juures. (Nüüdseks, kui ma seda postitust kirjutan hakkab vaikselt teine kuu täis saama :P ).

-15 kraadi oli siin vahepeal ja see oli "jube külm", meie kordinaator isegi hoiatas meid, et neiud, külmaks läheb, pange soojalt riidesse ja ärge lastega välja minge pmst.

10. jaanuaril pidasime jõulujärgset õhtusööki Julie vanemate majas (millalgi enne jõule oli ka jõulueelne õhtusöök), see siis sellepärast, et ema noorem vend tuli siia külla ja tal/talle oli vaja ka kingid üle anda. Uhke jõulusööming röstbiifi, ahjuomleti ja -kartulite, spargli ja muu salatiga, muidugi ei puudunud ka magustoit. Pärast mängisime jälle lauamänge, üldse saan siin väga tihti mängida, mis mulle väga meele järgi on.

Järgmine pühapäev käisin Johanna (see eestlasest au pair, keda uusaastapeol kohtasin) ja tema paari sõbraga muuseumis, seekordseks valikuks oli Ameerika ajaloo muuseum. Kõige põnevam eksponaat oli suur USA lipp Baltimore lahingust, mis inspireeris looma oma hümni. Lipp on pea 200 aasta vanune, käsitsi õmmeldud, üle 10 meetri laiune.

13 jaanuar käisin kooriproovis. Tegu on Baltimore-Washingtoni segakooriga, lauljaid 20 kanti, harjutavad laulupeo repertuaari ja lisaks on veel palju teisi laule. Proovid toimuvad Calvary luteri kirikus, metrooga peaks saama päris lähedale, aga läksin siiski kõigepealt metrooga Johanna kodupeatusesse ja sealt edasi tema autoga. Koor kõlas päris hästi ja inimesed olid väga lõbusad ja sõbralikud, võttes meid lahkelt vastu. Esmaspäeva õhtud nüüd lauluga sisustatud.

Leidsin veel midagi põnevat. Eesti rahvatantsurühm Pillerkaar. Kokku ~15 tantsijat, enamasti 5-paariga esinemised (3-4 korda aastas), mehi natuke vähem nagu tavaliselt). Proovid toimuvad Maailma Panga hoones, kõigepealt lisati mind visitor listi ja siis kohal olles tehti pilt ja anti uhke nimesilt. Selles suures hoones ringi tuiates ja aralt küsides, kus eesti rahvatants võiks toimuda, leidsin nad lõpuks üles. Tantsijad on enamasti eestlaste järeltulijad, mõni pikem siinviibija, mõned eestlaste abikaasad. Tantsud iseenesest on kerged, pigem seltskonnatantsud. Pärast trenni on neil tavaks minna pitsale ja joogile. Väga muhe seltskond.

Reedeti käime poisiga nüüd muusikatunnis. Väga huvitav ja arendav tund on, õpetaja laulab meiega eri laule, millel on teatavad liigustused või annab instrumendid kätte (kõristid, tamburiinid, trummid, trianglid) paneb muusika mängima ja lapsed saavad rütmi kaasa taguda.

Poiss teeb jõuludest alates mõningasi samme, kuid on veel väga ebakindel. Oskab paljude loomade hääli, eriti hästi tuleb välja lõvi, aga teab ka, mis häält teevad nt lehm, ahv, elevant, uss. Varsti oskab ta minu nime ka õigesti öelda ;) Vahest tuleb tal ette tujukamaid aegu, kuid üldiselt lepib kiirelt. Tavaliselt on ta aga väga numpsik ning jagab kallisid ja musisid.

See laupäev-pühapäev käisime perega Philadelphias, ema nooremal vennal külas. Kaks ja pool tundi autosõitu ja olimegi kohal. Võtsime ette jalutuskäigu kesklinna poole. Väga mõnus ümbruskond, kuigi linn ei ole kuigi puhas. Eriti lahe oli aga see, et üks kunstnik on teinud mosaiikmaale igale poole majadele. Kesklinna ümbruskond (vähemalt see pool, kus me peatusime) on väikesi majakesi täis ja kesklinnas täitsa suured kõrghooned (ps Julie venna maja katuselt oli super vaade kogu linnale), Phil'is on paar nö kuulsat turgu: Reading Terminal Market, mis kunagi oli vaksalihoone, ja Itaalia farmerite turg. Esimeses on palju erinevaid putkasid, toores liha-kala, singid-juustud, saiad, maiustused, söögikohad, leidus ka muud nipet-näpet. Võtsime järjekorda kuulsasse võileivakohta ja otsisime istekohta, mis oli päris keeruline, sest rahvast oli meeletult. Suured võikud lõpuks kõhus seadsime sammud kodu poole. Tee peal käisime läbi linnahallist ja Itaalia turult.

Kodu jõudes oli mõnus lebo ja siis hakkasime Wii’d mängima, vahepalaks panime viiekesi kokku maailma kaardiga pusle nii kiiresti kui võimalik. Lõbus. Siis oli aeg õhtusöögiks, tellimused Mehhiko restorani. Pärast õhtusööki mängisime Katani, hommikul samuti üks mäng. Läksime välja lõunale ning kõhud täis väike tuur autoga linna peal, mulle näidati Independence Hall’i, siis aga kodu poole teele.