Veebruari sündmusi ja hunnik pilte

Oleme perega palju õhtuid veetnud teleka ees olümpiat vaadates, kõrval popkorn või jäätis, mõnikord olümpia taustaks Katani mängule. 

Veeburari kuu au pair'ide kokkusaamisel räägiti sel korral maksudest. Kui tahta kunagi Ameerikasse tagasi tulla, siis oleks mõistlik maksud ära maksta. See kui palju maksma peab, sõltub ajast, millal siia tulla. Selle maksuaasta lõpuks olen ma teeninud piisavalt vähe ehk ei pea makse maksma, küll aga, kui ma olen tagasi Eestis pean saatma paberid USAsse ja oma maksud ära maksma. Maksud minu jaoks on kuskil mu kolme nädala palk ehk päris palju. Kõige otstarbekam on vist tulla kuskil suvel... nojah, mis seal ikka, minul see ei õnnestunud.

Maja juurdeehitus hakkab valmis saama. Seest on pea kõik valmis, väljast on veel tegemist küll, kuna halbade ilmade tõttu pole jõutud välisseina ära teha.

Ahjaa, siin on päris pika aja üks külmimaid talvi, samal ajal kui Eestis üks soojemaid - valisin hea aasta. Veebruari keskel (13nda hommikuks) sadas maha kuskil 15 cm lund jälle, otseloomulikult olid koolid tühistatud juba eelmine õhtu (ka järgnevaks päevaks kool tühistati). Järgmine päev oli juba pea 10 kraadi sooja ja lumi hakkas vaikselt kaduma. Otsustasin poisiga välja lund nautima minna. Jalutuskäruga liikumine oli lume tõttu oluliselt raskendatud, vahepeal tuli isegi vanker tõsta autoteele, et edasi liikuda. Aga muidu oli väga mõnus jalutuskäik, linnud laulsid ja kevadise õhu lõhna oli tunda. Pärast möllasime natuke tagaaia lumes ka ja tegime lumememme, poisile meeldis lumes roomata ja lund limpsida :D Õhtuks hakkas aga lumememm juba ära vajuma. Kuid perele meeldis väga see väike tegelinski. Pilti kahjuks kohe teha ei jõudnud.  Vaikselt hakkab aga ilm üldiselt ikka kevade moodi minema.

Sõbrapäev möödus vaikselt. Sümboolne väljaskäik perega (snäkid ja paar jooki), nagu nad ise ütlesid: tähistasime reedet. Õhtul vaatasime Kaarliga koos filmi (Skype on ikka uhke leiutis). Järgmine päev (kuna reedel aeg kuidagi kadus) tegin perele apelsinimuffineid, mida nad väga kiitsid.

Käisime perega loomaaias. Eriti tore oli see, et siin on palju erinevamad loomad kui eesti loomaaias.

Presidendi päev ehk vaba päev (kokku oli siis 5-päevane nädalavahetus perel). Selle tähtpäevaga austatakse kõikide USA presidentide pärandit ja ajaloolist panust, alustades George Washingtonist.

Tähtis maja kauguses ja hunnik inimesi seda imetlemas

Joonistatud sõnadega

Käisin juuksuris. Üks üpris odav koht (pesu+lõikus 22$, pesu-lõikus-kuivatamine 31$) kodu lähedal (kus pereema ka ise käib), juuksuriteks olid enamasti asiaadid. Minu ja juuksuri vahelisest väikesest mittearusaamisest, said mu juuksed lühemaks, kui soovisin. Mis seal ikka, vahel on suuremad muutused head.

Tantsijatega esinemine Bangladeshi saatkonnas. Seal toimus üritus rahvusvahelise emakeelepäeva puhul, kus lisaks Bangladeshile olid esindatud Afganistan, Hiina, Fidži, India, Jaapan, Nepaal, Paraguai, Venemaa, Lõuna-Korea, Sri Lanka ja muidugi Eesti. Seltskond oli seal kirjuim, mida ma siiani kuskil näinud :P Tantsimine läks üldiselt hästi, välja arvatud väike vahejuhtum, kus mul keset tantsu otsustas seelik lahti minna.

Pillerkaar'ega esimene esinemine

Esinemine Baltimore'i Eesti Majas vabariigi aastapäeva aktusel. Pere tuli ka aktust vaatama/kuulama.
Peeti kõnesid ja esinesid lisaks meie koorile ka Baltimore'i Eesti Kooli lapsed.

Relvaühiskond on end mulle näidanud

Ühel neljapäeval saatis Julie isa mulle meili, et ärge välja minge, tulistaja on tabamata. Alguses arvasin, et tegu on naljaga, sest paar tundi varem olin temalt just pilte küsinud. Aga otsing internetis andis kiire vastuse, et see on siiski tõsi. Mees koputas päise päeva ajal uksele ja kui see talle avati, ta tulistas. Isik on seni tabamata ja motiiv teadmata. Ohvriteks olid kaks naist, üks neist sai vaid pindmiselt haavata, kuid teise vigastused olid nii tõsised, et ta suri hiljem haiglas. Hukkunud naine oli mainekas muusikaõpetaja ja organist siin piirkonnas. Muret tekitav on see, et tulistamine toimus 3 km meie majast ja pool km Julie vanemate majast (üldiselt on see piirkond siiski üpris turvaline ja tulistamine haruldane). Eriti kurb on aga asjaolu, et ma tundsin tapetud naist, kuna käisime tema muusikatundides.

Üldiselt me väga paanikas ei olnud, sest nii paljugi on juhuslik ja kõige eest pageda ei saa. Kuid uksi sulgeme märksa innukamalt. Kolm päeva pärast seda toimus meie sellekuine au pair'ide kokkusaamine ja loomulikult meie koordinaator hoiatas meid, mitte avada uksi võõrastele, mitte jalutada üksi pimedal ajal, mitte ringi liikuda kahtlastes piirkondades. Nüüd kui ma seda postitust kirjutan ja juhtumist on möödas poolteist nädalat, siis on see peaaegu ununenud ja üleüldiselt ei tunne ma end siin ohustatuna.

2 kuud ameerikamandril

Möödunud on kaks toredat kuud siin peres. Tagasi vaadates läksid need päris kiirelt, eks see ole alguse asi ka. Kuigi ainult esimene kuu oli pigem kõiksugu uute asjade avastamiseks, teisel kuul tundsin end palju mugavamalt, teades kuidas asjad siin käivad. 

Mis siis veel vahepeal toimunud on? Käisin kooriga esinemas. Jah, kaks proovi ja juba esinema :) Baltimore’is (EELK Baltimore Markuse Koguduses) toimus ilmumisaja jumalateenistus, eestlasest kirikuõpetaja oli Chicagost kohale tulnud. Kui kell lähenes jumalateenistuse algusajale, siis rahvast ei olnud samuti kuigi palju, alla kümne. Lauljaid oli samuti päris vähe, ent kuna igast häälerühmast oli keegi kohal, siis mingit probleemi polnud. Laulud kõlasid isegi päris hästi. Pärast oli armulaud, salatite, kringlite, kilupirukatega ja muu maitsvaga. (Vahepeal sain teada, et meie klaverisaatja kuulub Filiae Patriae ühendriikide koondisesse).

Sofia ja Mariliis käisid külas. Kaks fiiliat käisid New York'i avastamas ning planeerisid külastada ka Washingtoni. Olin lahkelt nõus neid oma jõu ja nõuga aitama, peaasjalikult siis pakkusin öömaja (meil oma kodus on juurdeehitus käimas ja maja oli üleni tolmune ja värvihaisune, seetõttu ööbisime pereema vanemate majas). Vanaisa pakkus välja, et ta võib mu sõpradele teha Washingtonis autotuuri. Niisiis hommikul läksime Union Stationile Sofiale ja Mariliisile vastu. Tuuri jooksul saime teada iga suurema maja funktsiooni ja loomulikult olid väiksed pildistamispeatused suuremate vaatamisväärsuste juures. Kuigi ma olin natuke tõbine, siis aeti mindki autost välja, kui mõnda huvitavat kohta ei olnud külastanud (näiteks kästi meil vaatama minna ühte väga uhket hotelli, justkui sooviks me seal ööbida). Peale autotuuri jätsime Sofia ja Mariliisi muuseume avastama, mina läksin tagasi oma töökohustusi täitma. Tööpäeva lõpus aga metroo peale ja tagasi linna. Koos jalutasime Georgetown'i ja õhtustasime meile soovitatud kohas The Tombs. Burgerid ja võileivad kõhus vaatasime veel selles linnaosas ringi. Lõpuks maandusime ühes ägedas 50ndate stiilis kohvikus Johhny Rockets, kus tellisime jäätisekokteili ja õunapirukad. Lõpuks kutsusime mu vanaisa järgi, ent kuna ta oli koeraga jalutamas ja kohe ei saanud tulla, siis pakkus, et ta tasub meile joogid kohvikus Milano. See on koht, kus käivad diplomaadid ja muud tähtsad ninad, kus üks õhtusöök kahele on üle saja dollari. Me olime liiga arad ja nö koridorist kaugemale ei jõudnud. Oli väga mõnus päev, sai uusi teadmisi DCst ja lõbusalt eestastega aega veedetud. Aitäh Sofia ja Mariliis :)

Washingtoni Eesti Seltsi aastakoosolek. Läksin koos Johannaga kuulama, et mida nad ka teevad seal. Selts korraldab kuskil 15 üritust aastas, traditsioonilised üritused ja mõned ekspromt. Ts eestlastega. ulemas on Arvo Pärdi kontsert, mis üks EWS’i suurprojekte. Jälle lisavõimalusi oma aja sisustamiseks koos eestlastega.

Hiina uue aasta paraad. Hiinas algas uus aasta ja selle puhul korraldatakse alati paraad, kuna ma ennem ühtegi Hiina paraadi ennem näinud ei olnud, siis läksin kaema. Muidu paraad oli päris vahva, aga ootasin midagi natuke suurejoonelisemat. Kuid siiski nägin palju draakone, jagati ka igast nänni ja õnneküpsiseid.

Super Bowl. Pärast Hiina paraadi läksin Johanna poole, kus vaatasime Super Bowl’i. See on ameerika jalgpalli finaalmäng. Igati tähtis sündmus, pigem selline sõprade kokkusaamine ja palju snäkke teleka ees. Meid oli kokku 7, enamasti au pairid ehk mingid suurejoonelisemat kaasaelamist ei olnud. Mäng oli üpris igav, kuna üks meeskond oli tunduvalt parem ja tegi pika puuga ära, aga õhtu oli lõbus.