Algus...

Kuna on ees ootamas üks põnev etapp minu elus ja seda kaugemal kõigist lähedastest, siis otsustasin hakata blogi pidama. Loodan, et endalgi on hea tulevikus lugeda. Pean ära mainima, et ma pole midagi sellist varem teinud ja kirjutamine mul tavaliselt just väga ladusalt ei tule. Aga ma annan endast parima, et teid, keda huvitavad minu seiklused teispool maakera, kõigega kursis hoida. Loomulikult tuleb siia varsti ka palju pilte.

Kuidas siis kõik alguse sai? Juba pärast esimest aastat ülikoolis tekkis mul soov teha midagi teistsugust. Esimene konkreetne mõte võtta aasta vabaks, sõita kaugele ära, nautida elu, reisida, saada uusi kogemusi oli selle aasta märtsi lõpus. Mul oli 4 päeva ühe eksamini, kuid mina uurisin õppimise asemel erinevaid au pair’i programme. Ma olin lõpetamise nimel valmis pingutama ka sellepärast, et saaksin sügiseks rahulikult plaane teha. Ma tahtsin vaheldust.

Esimese sammu ehk liitumise programmiga tegin aprilli alguses. Valisin Au Pair in America (American Institue of Foreign Study), see programm on üks suurimaid/tuntumaid Eestis (EduCare on kõige populaarsem). APIA kasuks otsustasin aga seetõttu, et programmitasu tuli maksta alles siis, kui pere ja viisa olemas, ning see programm oli ka soodsam.

Pärast liitumist hakkasin vaikselt pabereid täitma, kuid kuna kooliasjadega oli üsna kiire (viimased eksamid, praktikumid ja lõputöö), siis jätsin need sinnapaika. Augusti keskel sain lõpuks omalt poolt täidetud kõik paberid, üles laetud pildid, kirja perele ja video. Viimase tegemine venis eriti palju. Kuid ka pabereid/veebipõhiseid ankeete oli päris suur hunnik; lapsehoidmiskogemus, soovitajad, terviseraport, karistusregistri tõend ja palju-palju muid isikualaseid küsimusi. Vahepeal oli ka intervjuu, kus rääkisin põhiliselt, miks ma tahan aastaks Ameerikasse minna ja millised on mu varasemad kogemused, lisaks pidin vastama kuskil 250-le lühiküsimusele. Intervjueerija ütles, et mul ei tohiks tekkida probleeme pere leidmisega, see oli mõneti kergendus, sest ideaalis oleks ma tahtnud lahkuda okt-nov.

Oktoobriks oli mu ankeet üleval kõigile peredele uudistamiseks. Aega läks, kuid asja sai. Sellest hetkest alates uurisin iga päev oma ankeeti, et kas keegi on juba ühendust võtnud. Ja oh imet, juba ülejärgmisel päeval võttis esimene pere minuga ühendust, 5 päeva pärast ka teine. Esimeses peres oli kahe ja poolene poiss, asukohaks Seattle; teises peres olid tüdrukud, kahe ja poolene ning 7-kuune, asukohaks San Fransisco. Need pered tundusid täitsa toredad ja valikut teha oli ülimalt raske. Vahepeal võttis ka kolmas pere ühendust, kuid kuna nemad oleks tahtnud mind veebruaris, said nad minult kohe eitava vastuse.

Paari nädala pärast sain aga kirja neljandalt perelt. Juba kirja põhjal tundusid nad mulle äärmiselt sümpaatse perena. Neil on aastane poisipõnn ja elavad Alexandrias, Virginia (Washington DC lähedal). Järgmine päev pärast kirja saatmist tegime skype vestluse, mulje perest oli veel suurepärasem. Nad on ääretult rõõmsameelsed, tahavad tegeleda oma lapsega; nad on aktiivsed, käies ümberkaudsetes parkides, muuseumides, restoranides, külastavad sõpru ja kutsuvad endalegi külla. Kõige enam meeldis mulle nende puhul see, et nad ei taha mitte lihtsalt au pair’i, vaid suuremat õde oma lapsele, pereliiget.

Võtsin päeva järelemõtlemiseks ja saatsin neile kirja, et tahan hoolitseda nende väikse poja eest, paari tunni pärast tuli kiri, et nad on väga õnnelikud ja juba vajutasid match'i ehk kinnitasid mind oma au pair’iks. Nad kirjutasid, et rääkisid teistegagi, kuid mina jäin neile silma oma soojuse ja põnevil olekuga ning viisiga kuidas ma rääkisin lastehoidmisest ja uute kogemuste saamisest :)

Oktoobri lõpuks olid Londoni peakontori poolt saadetud viisapaberid käes ja asuda võis Ameerika Saatkonda viisaintervjuule. Novembri keskel, pärast põhjaliku turvakontrolli, tunni pikkust ootamist (kuna tähtsalt mehel oli erakorraline koosolek) ja 5-minutilist vestlust oli viisa olemas. Nädala pärast saadeti mulle lennuinfo. Stardin täna, 2. detsembril Tallinnast Moskva poole (Sherementjevo), seejärel ootab mind 10 ja poole tunnine lend New York Kennedi lennujaama.

Edasised postitused juba teiselt poolt ookeani,
nägemiseni aasta pärast.