Jõulud Wisconsinis

Lõpuks siis postitus kauaoodatud jõuludest...

Algne plaan, mis lubas mul Washingtoni rattareisil vaid paar tundi olla oli see, et lennuk Wisconsinisse pidi lahkuma laupäeva hilislõunal. Aga kuna ilmaennustus tõotas suurt lumesadu, siis lükati lend edasi. Lendasime teise osariiki jõule veetma, kuna seal elavad Matt'i vanemad (täpsemalt Green Bay).

Pühapäeva (22.12) hommikul vara ehk pool neli äratus, et neljast lennujaama poole liikuma hakata. Meie reis oli Washington Ronald Reagan lennujaamast Milwaukee lennujaama. Hea asi edasilükkumise puhul oli see, et saime otselennu peale, muidu oleks pidanud tegema vahemaandumise (Atlantas). Milwaukee’s rentisime auto, kuna teeolud olid halvad ja Green Bay’ni oli pea paarsada kilomeetrit, Matt’i isal ei olnud mõttekas hakata meile järgi sõitma, vara hommikul sellise ilmaga.

Ilmamuutus oli päris hull. Kui eelnev päev Washingtonis pmst särgiväel oli mõnus, siis Wisconsinis oli paarkümmend sentimeetrit lund.

Kiirteel max 65 km/h

Samal õhtul pidin last valvama, kuna teised läksid ameerika jalgpalli vaatama. (Siin on siis peale Matt’i vanemate ka ta õde ja tema mees.) Väga huvitav on see, et põhimõtteliselt terve Wisconsini osariik on ühe kindla tiimi poolt (Green Bay Packers). Näiteks poes ringi jalutades nägin vähemalt igal 5ndal inimesel Packersite pusa-särki-mütsi. Mulle räägiti ka, et kui on mõni suurem mäng toimumas, siis toidupoes on ainult üks müüja tööle pandud, sest rahvast lihtsalt ei liigu, kõik on mängu vaatamas. Lisaks on selline asi nagu piletiostu nimekiri, kui mina tahaksin piletit osta, siis pean enda nime järjekorda panema ja hea õnne puhul võin pileti saada 60 aasta pärast. Paljud panevad oma lapsed sündides sinna järjekorda või pärandavad testamendis oma koha. Packersite omapära on see, et ainukese suurtiimina on see mittetulunduslik ja kuulub kogukonnale.

Esmaspäevasel tööpäeval ei pidanudki palju tööd tegema, sest vanaema ja tädi polnud ammu poissi näinud ehk hoolt jätkus küllaga. Õhtul oli paar külalist ja kõik koos (va Matt'i vanemad) mängisime kaarte, ülimalt lõbus oli. Teisipäeval ehk jõululaupäeval sain hommikul kauem magada ehk tööpäev hakkas alles lõunast. Pärast õhtusööki aga läksid teised kirikusse ja mina jäin lapse und valvama. See oli ainuke kord, kui tundsin üksildust. Muidu oli kogu selle suure pere seas täitsa oma olla. Aga üksilduse sisustamiseks võtsin oma arvuti, panin eesti jõululaulud mängima ja asusin Nick'i jõulukingitust viimistlema.

Teisipäeva õhtune küpsisesööming. Kui meil on jõuluajal alati piparkoogis, siis neil on lihtsalt palju erinevaid küpsiseid (suhkruküpsised on tavalised, lisaks oli nt šokolaadimusiga ingveri- ning maapähkliküpsised, piparkooki meenutavad ingveriküpsised (Gingerbread)

Kolmapäeval oli mul puhkus. Hommikul oli kohv ja kook ning siis kinkide avamine. Kõigepealt sokid, mis kamina küljes enne rippusid, aga nüüd hulga maiustusi ja pisikinke sisaldasid. 

 

Pärast sokke hakati suuremaid kinke avama. Kõigile järjest jagati, aga ükshaaval tehti lahti, et kellelt ja mis sees on. Kinke oli väga palju, iga ühele vähemalt 7 pakikest. Kinkide avamine võttis üle tunni. Mina sain Backers’ite pusa (väga uhke on ka nüüd selle tiimi fänn olla), veel ühe pusa ja pluusi, „The Hunger Games“ raamatu, Washingtoni linna kaardi (et ma ikka ära ei eksiks), 2 paari väga pehmeid ja sooje sokke, salli, disainer kaelakee. Mina kinkisin oma hostvanematele lauamängu (Saboteur), mida Washingtonist toomas käisin ja poisile koostasin eestikeelse versiooni tema ühest lemmikraamatust. Tegu ei olnud teps mitte lihtsa tööga: kõigepealt otsisin internetist pilte raamatust, mõned tegin ka ise, siis tunde piltide modereerimist; lasin need fotodena välja ja lootsin, et saan lihtsalt fotoalbumi vahele panna, kuid horisontaalset pildialbumit ei leidnud; tuli otsida märkmik, millele pildid kleepida (ka see oli üpris raske ülesanne); lõpuks siis hulga kleepimise ja teipimise järel see vahva raamat valmis oligi. Kõigile meeldis väga.

Pilt originaalraamatust (natuke nokitsemist kõige selle kallal)...

...ja lõpptulemus.

Jõulukingid mulle

Pärast kinke oli brunch ehk hommiku- ja lõunasöögi vahepealne toidukord. Pärast seda läksime õue, et mind ka lõpuks majast välja saada. Suundusime lähedal olevale uisuplatsile. Mängisime palli (nii lihtsalt visates kui ka lumelabidaga pesapalli mängides) ning jooksime jääl ja lumes. Väga vahva oli, kuid järgmine päev olid lihased valusad nagu oleks korralikku trenni teinud. Õhtul tehti mulle autotuur näitamaks lähemalt Green Bay linna.

 

Jõulud möödusid väga mängurohkelt, kuna tervele perele meeldib eri kaardi- ja muid lauamänge mängida. Olen õppinud palju uusi mänge, millest on suur rõõm. Pea iga päev mängisime midagi, väga super ajaviide.

Aitasin Matt'i õe jõulukingitust kokku panna, polnud just kergemate killast.

Reedel läksime läksime Saksa restoran-baari nimega Lorelei. Saksa õhustikku veidi oli tunda - hapukapsa lõhn, palju õllesorte, vana saksa kaart seinal ja erilised klaasist dekoratsioonid. Põhjus, miks me üldse välja läksime oli see, et traditsioonide järgi (siin ümbruskonnas on/oli palju katoliiklasi) pakutakse reedeti päevaroana alati praetud kala.

Laupäeval lubasin mina kokata. Otsustasin, et õhtusöögiks tuleb kartul-kaste, šnitsel, kurgi-hapukoore salat ja magustoiduks kräsupea. See valik tundus piisavalt eestlaslik (või vähemasti euroopalik). Kräsupea tegin banaani ja ananassilisandiga. Kook lõpuks valmis hakkasin liha maitsestama. Muidugi ei ole neil tavalist liha üldmaitseainet, mida ma tavaliselt kasutan, pidin midagi kokku kombineerima. Liha maitses väga koduselt, kaste oli küll paks aga see on minu puhul tavaline, kook oli väga hea ja mahlane. Kõik olid tänulikud ja kiitsid toitu.

Kuna pühapäev oli mul vaba, siis mõtlesin, et võiks šoppama minna. Matt'i ema pakkus ise mulle küüti, et saaksin võimaluse vahetada tema kingitud dressika ja särgi millegi meelsama vastu. Ameerikas on väga tavaline kinkide tagastamine, ostuga antakse kaasa kingitšekk, millel pole hinda peal (kuigi tagastades saad muidugi hinna teada). Olles poodi jõudnud oli tagastamiskassa (jah, selle jaoks on eraldi kassad) päris pikk järjekord, jõuludejärgne aeg siiski. Asjad tagastatud sain selle poe kinkekaardi samas väärtuses. Leidsin endale 5 särki ja vöökomplekti, peale pidin maksma natuke üle 1 dollari, super vahetus. Lisaks käisin Victoria Secret’is ja kohe kuidagi ei saanud tühjade kätega väljuda. Leidsin ka poolsaapad ja tennised ning rohkem ei tohtinud šopata, sest kõik need asjad pluss teised kingid pidin käsipagasisse ära mahutama (imekombel mahtusid kõik mu asjad kohvrisse ja lisakotti ära).

Koju jõudes oli algamas ameerika jalgpalli matš, vastamisi Green Bay Packers ja Chicago Bears. Jalgpalli vaatamine oli väga ameerikalik, kõik koos ühes toas kaasa elamas (samas ekraan ka kõrvaltoas ja köögis), palju snäkke, õlu ja karastusjoogid, pärast poolaega telliti pitsa, kanatiivad ja juustusnäkid. Sain tuttavamaks ameerika jalgpalli reeglitega ja üldse näha kogu möllu oli vahva.

4.45 hommikul äratus ja 7.15 Milwaukee lennujaamas. Jõudnud chekc-in’i, teatati meile, et lend on tühistatud, sest lennukit rammiti tõstukiga, mille kaudu inimesed saavad lennukisse siseneda. Siis tükk aega jamamist ja valimist, millal järgmine lend. Pakuti ümberistumisega lendu, aga kohale oleks jõudnud hilja õhtul, niiet otsustasime järgmise päeva sama lennu kasuks. Algul taheti meile anda kupong, millega saame hotelli odavamalt (oleks pidanud maksma kuskil 40$), aga kuna see oli nende viga, nõudsime tasuta majutuse. Lisaks saime lennufirma poolt lennu tühistamise eest igaüks 300$ lennuraha (mitte siis sularaha, vaid järgmise lennu ostmisel saab seda kasutada). Seejärel toimetati meid “hotelli“, jutumärkides sellepärast, et pigem oli see ikkagi hostel. Seejärel mõtlesime, et tervet päeva tubades passida ei jaksa, ning otsustasime linna minna. Mõeldud tehtud, väike eine ja taksoga keskuse poole. Läksime Milwaukee Public Museum’isse, põhiliselt ajaloo ja loodusmuuseum. Seal oli üks näitus nimega Euroopa külad. Väga suur üllatus oli leida sealt Eesti Tuba – rahvariided, tanu, sõled, Kalevipoeg (nii nuku kui raamatu kujul), kannel, käpikud, seinavaip jm.