Relvaühiskond on end mulle näidanud

Ühel neljapäeval saatis Julie isa mulle meili, et ärge välja minge, tulistaja on tabamata. Alguses arvasin, et tegu on naljaga, sest paar tundi varem olin temalt just pilte küsinud. Aga otsing internetis andis kiire vastuse, et see on siiski tõsi. Mees koputas päise päeva ajal uksele ja kui see talle avati, ta tulistas. Isik on seni tabamata ja motiiv teadmata. Ohvriteks olid kaks naist, üks neist sai vaid pindmiselt haavata, kuid teise vigastused olid nii tõsised, et ta suri hiljem haiglas. Hukkunud naine oli mainekas muusikaõpetaja ja organist siin piirkonnas. Muret tekitav on see, et tulistamine toimus 3 km meie majast ja pool km Julie vanemate majast (üldiselt on see piirkond siiski üpris turvaline ja tulistamine haruldane). Eriti kurb on aga asjaolu, et ma tundsin tapetud naist, kuna käisime tema muusikatundides.

Üldiselt me väga paanikas ei olnud, sest nii paljugi on juhuslik ja kõige eest pageda ei saa. Kuid uksi sulgeme märksa innukamalt. Kolm päeva pärast seda toimus meie sellekuine au pair'ide kokkusaamine ja loomulikult meie koordinaator hoiatas meid, mitte avada uksi võõrastele, mitte jalutada üksi pimedal ajal, mitte ringi liikuda kahtlastes piirkondades. Nüüd kui ma seda postitust kirjutan ja juhtumist on möödas poolteist nädalat, siis on see peaaegu ununenud ja üleüldiselt ei tunne ma end siin ohustatuna.