Minu reis - imelise aasta imeline lõpp

11ndal detsembril hommikul enne kella 6’te maandusin mina San Juan lennujaamas Puerto Rico'l. Lubasin endale preemiareisi soojale maale, Puerto Rico osutus valituks seetõttu, et see on USA territoorium (probleem oleks viisaga tekkinud, kui oleksin USAst välja läinud). Lisaks rääkis selle riigi kasuks üks tuttav puerto ricolane, kes algus mulle Puerto Rico mõtte üldse pähe pani ja kes häid soovitusi jagas.

Olin eelnevalt päevaplaanid enam-vähem paika pannud. Kui lennujaamas natuke aega parajaks tehtud, siis võtsin takso ja liikusin kesklinna. Kuna mu ööbimispaika sain minna alles 12st, läksin kõigepealt kohvikusse hommikust sööma. Linna peale uudistama oma kohvritega küll ei tahtnud minna. Eriti oma pikkade tekstaste ja saabastega, võrreldes NY'ga oli seal ikka väga palav :D 

Pärast pikka hommikusööki liikusin oma ööbimiskohta. Viimase sain airbnb kaudu, kus inimesed pakuvad võimalust oma diivanil (või kus iganes mõni vaba ase) magada. Mu hosti korter oli hubane, mitte just eriti uus, aga käis kah. Pealegi oli see odav ja väga heas kohas. Kiire dušš, õhukesed riided selga ja saigi linna uudistama minna. Alustasin San Cristobal kindlusest. Väga ilus vaade oli sealt ookeanile ja linnale ja sadamale ja uuemale linnaosale (Isla de Verda, hotelle täis).

Seejärel jalutasin teise kindlusesse – del Morro. Vaatasin ka seal ringi ja tegin jälle hunniku pilte.

Pärast kindlusi käisin kiirelt kodust läbi, vahetasin jalanõud (mis hõõrusid) ning läksin vanalinna. Külastasin mitmeid suveniiripoode ja lõpuks läksin sööma ühte kohalikku restorani. Lasin endale soovitada Puerto Rico’likku rooga ja sain suure sealihatüki (krõbe, uhkelt püsti) riisi ja ubadega.

Järgmise päeva tegevused hõlmasid vihmametsa ja Bio-Bay'd. Ostsin eelnevalt giidiga tuurid. Hommikul korjati mind vanalinnast peale, sõitsime kuskil tund-poolteist ja olimegi vihmametsas pmst. Kõigepealt käisime turistikeskuses, vaatasime seal filmi ja liikusime edasi. Järgmine peatus oligi juba väikeseks matkaks vihmametsas. Matk oli üle kahe kilomeetri. Meile tutvustati mõningaid taimi-loomi. Nägime nt raagritsikat, sisalikke, tigusid, küünlapuud jpm. Jõudsime oma teekonnaga välja teise kohta (bussijuht oli ka sinna liikunud). Seejärel peatus vaatetorni juures, kus oli väga ilus vaade. Pärast seda viimane peatus veel ühe joa juures, kus kõik järjekorras kividest üles ronisid ja lasid pilti endast teha. Siis käisime söömas, pidi olema üks eriline pererestoran.

Seejärel sõidutati meid ranna äärde, kust algas Bio-Bay kajakituur. Bio-Bay tõlkes võiks olla helendav rand. Mõned instruktsioonid, vestid selga ja saimegi kajakiga veele asuda. Kajakis oldi kahekesi ehk mind pandi paari ühe teise üksiku reisijaga. Ta oli selline muhe keskealine meesterahvas. Päike oli just loojunud, niiet algul oli üpris valge. Kanalis, mis laguunini (meie mõistes järveni) viis oli aga kohe üpris hämar – mangrooviga ümbritsetud. Kui jõudsime laguuni, kogunesime kõik ninapidi kokku ja siis tutvustati meile seda tegelast, kes bioluminesentsi ehk helendust põhjustab. Selleks ajaks oli väljas juba päris pime ja kui meil lubati käed-jalad vette panna oli imestus suur - vesi hakkas helendama (või noh, oli näha pisikesi helendavaid täppe). Anti veerand tunnikest ringi liikuda ja imetleda. Väga lõbus oli käega vees sulistada ja aeru liikumist jälgida, ei saanud sellest küllalt. Pildile ei jäänud kahjuks midagi. Arvasin miskipärast, et isegi rohkem helendavad, aga siiski oli see väga unikaalne kogemus. Pärast tuuri oli aeg koju sõita.

Järgmiseks päevaks olin taas internetist reisi ostnud - Culebra paadireis. Hommikul olid transpordiga küll mõned jamad, aga need said lõpuks lahendatud. Paat, millega väiksemate saarte randu avastama läksime oli umbes selline, päris kiire oli teine. Paadis oli suts üle 50 inimese. Paat muudkui hüppas lainetes, joogitopsi ei tasunud lauale panna. Esimene peatus oli Culebra, saime snorgeldada – imetlesime koralle, kalu ja muid elukaid. Sinna kohale jõudes hakati pakkuma ka alkohoolseid jooke (ilmselt ohutus, et keegi snorgeldamiseks purjus poleks :D). See oli mu elu esimene snorgeldamine. Algul oli raske pea vee alla panna ja toru kaudu hingata, tavaliselt tuleb ju ikka hinge kinni hoida. Mõne aja pärast oli juba täitsa ok ja  aina imetlesin koralle ja kalu. Merisiili nähes ehmusin korraks. Siis aga uudistasin rahulikult edasi ja nautisin ikka täiega. Paati tagasi tulles oli valmis seatud lõuna. Edasi liikusime Flamenco randa, aga kuna seal olid liiga suured lained, siis peatuda ei saanud. Läksime ühte teise randa, sai ujuda, rannas jalutada ja peesitada. Seejärel asusimegi juba tagasiteele. paadireis oli kokku kuskil 6 tundi. Õhtul jalutasin veel linna peal ringi, mingi laada moodi asi oli seal.

Hommikul küsisin host’ilt arvuti (sest mu enda uus arvuti enam ei käivitunud), sain lennu check-in’i ära teha. Siis pakkisin asjad kokku ja käisin veel korra linna peal suveniire ostmas. Pidin korterist lahkuma, sest uus tüdruk oli peale tulemas. Kuid kuna lennuni oli veel hea 5 tundi aega, siis võtsin oma kohvrid ja kõndisin El Morro juurde, kus oli suur muruplats, istusin seal maha ja võtsin pool tundi päikest, ei saanud ju ilma soojamaalt ära tulla :D. Kui päike liialt kõrvetama hakkas, võtsin takso, et lennujaama poole teele asuda, midagi targemat koos kohvritega teha ei osanud. Üks takso oli seal, aga see just hõivati ära. Uurisin siis, et kas taksojuht saaks mulle uue takso tellida, aga kui teatasin, et mul kiiret pole, võttis mind teistega kampa, kes laevale teel olid.

Tegu oli kahe vanema paariga. Nad tahtsid kõigepealt poest läbi käia, et laevale veini kaasa osta. Niisiis sõitsimegi poe poole. Tee peal aga nägin, et müüakse kookoseid, neid päris õigeid, olid isegi koorimata veel. Ütlesin, et tahaksin ka kookose kindlasti ära proovida. Peatuda aga kohe ei saanud. Viisime mehed poodi ja otsustasime, et me nii kaua sõidame kookostele järele :D. Mõeldud-tehtud. Taksojuht andis mulle 4 dollarit kaasa ja läksin ostsin 2 kookost. Müüja lõikas kookose otsast lahti ja pistis kõrre sisse. Tagasi taksosse ja meestele järgi. Nalja kui palju. Paarikesed läksid laevale ära ja seal nägi taksojuht oma sõpra ja küsis talt matšeetet :D(Kuna mul kookospiim oli otsas ja väga tahtsin ikka kookost ka süüa). Läks sõbra juurde ja lõikus mu kookose valge osa seest lahti. Nii vahva. Siis viis ta mu lennujaama. Tee peal muudkui sõin kookost, nii hea ja nii palju. Lennujaama jõudes pidin käima läbi mingist põllumajandusasjandusest, kus vaadati, et ei oleks kaasas mangoseemneid ja muid kahtlaseid seemneid (taimehaiguste leviku kaitseks pidi olema). Sain oma kohvrite ja kookosega! turvast läbi (enne lennukisse minekut sõin selle siiski ära).

Natuke ootamist ja lendasin Orlandosse Floridas. Lennujaamas otsisin üles shuttle'i, mille hommikul olin ette ära broneerinud. Jõudsin ilusti hotelli (hostel, motell või mis iganes asi see ka oli). Uni oli suur, niiet pärast paari vajaliku info leidmist pugesin kohe põhku.

Hommikul viis buss mind Universal Studio'sse. Pere kinkis selle kahe pargi pääsme mulle lahkumiskingiks.

Lõbustusparki sisse minnes järgnesin massile ehk rahvast oli paksult ja maa-ala oli tohutut suur selle pargi all. 

Käisin 4D kinos, paljudel ameerika mägedel, sise-ameerika mägedel. Viimastel oli päris võimas, väga suuri üles-alla-tagurpidi minekuid ei olnud, kuid sõit oli väga kiire ja ettearvamatu. Lahe asi seal pargis oli kottide süsteem: iga sõidu juures olid kapid, kuhu pidid oma kotid ära panema, kõige lahedam oli veel see, et võtme asemel kasutati sõrmejälge. Siis käisin ka vaatamas show'd filmiloomadest. Loomad ja linnud (mõned neist kuulsad filminäitlejad) näitasid erinevaid trikke, lõbustasid rahvast suurepäraselt. Otsiti vabatahtlikku ja tõstsin endagi käe üles ja valitigi mind välja (vb saadi aru, et ma üksi ja lohutuseks valiti mind, vähemalt ise arvasin nii :D ). Pidin võtma dollari välja ja sirutama käe enda kõrvale välja, siis valge papagoi tuli lendas mu käele, võttis dollari ja lendas tagasi (treener viisakalt ütles aitäh mulle raha eest), pärast millalgi lendas aga lind tagasi ja andis raha ka tagasi (minu poolest oleks võinud, selle ka endale jätta). Siis jalutasin ringi Londonis ja Harry Potteri maailmas ja nägin veel palju muud. Käisin ka teises pargis, sinna viis „Hogwarts Express“ rong, 9¾ perroonilt. Ikka väga lahe oli vaadata, kuidas nii palju Disney jm filme sinna parki on pandud (ameerika mäed enamasti filmide teemalised ja palju spets poode).

Lõpuks oli kõik park enam-vähem läbi käidud ja kuna sulgemiseni oli veel aega, otsustasin midagi põnevat teha. Nimelt läksin Universal Studio Fear Factor Live show katsetele. Tegemist on kunagi ka eestis telepildis olnud Hirmu faktori sarnase saatega. Lindistust seal küll ei tehta, küll aga vaatab seda show'd sadu inimesi. Täitsin paar ankeeti ja koguti osalejad kokku. Selekteeriti välja need, kel tervisega mingeid probleeme ja kes ise araks lõid. Siis testiti keeleoskust, võimet juhistest aru saada (seal käib palju välismaalasi, nt oli minuga ühes pundis üks lätlane). Küsiti ka, miks sa saatest osa võtta tahad ja miks just sina oled võitja. Eks valitigi välja inimesed, kes tundusid huvitavad ja kes muidugi suudavad raja läbida ja samas mõistavad ohtu. Kuskil 15 inimese seast valiti välja 6 inimest ja mina olin üks nendest, jeiiii. Kõik olid minuvanused või pigem nooremad. Liikusime kuskile lavatagustesse, viimane kinnitus, et oleme ikka nõus osaleme ja vastutame ise tekkivate vigastuste eest. Meile tehti kiire selgitus, mis toimuma hakkab ja tehti selgeks, kuidas erinevates olukordades käituma peab. Seejärel liikusime edasi, kus meist tehti kiire video, et kes ma olen, kust tulen ja miks mina selle saate võidan. (Seda siis ilmselt näidati seal laval, seni kuni me valmistusime). Meile anti täisriietus - särk, liibukad ja jalanõud (isegi aluspüksid, ühekordsed ja hirmus naljakad), traksid selga ja lava poole teele. Kõrgustesse muidugi. Esimene katse seisnes selles, et pidid kuskil 6 meetri kõrgusel kätega torust kinni hoidma, esimesed kaks, kes kukkusid langesid välja. Esimeste kukkujate hulka ma ei kuulunud ning sain edasi. Edasi toimus võistlus paarides. Üks paarilistest (mina) riputati trosside otsa ja kätte anti ämber, teine pidi angerjaid täis akvaariumi põhjast võtma kotikese ja selle õhus kiikuva paarilise ämbrisse viskama. Selles ülesandes jäime vastasmeeskonnaga viiki. Järgmiseks ülesandeks anti õhus kiikuvatele paarilistele taskusse (nö põlled anti enne selga) kaheksajalad ja nood tuli visata paarilisele. Seekord jäin aga kahjuks oma paarilisega vastastele napilt alla ja pidime lahkuma. Ülesanded ei olnud väga õõvastavad ega rasked, kuid ülimalt põnev oli selles osaleda.

Järgmine hommik (16.dets) pakkisin asjad ja sõitsin lennujaama. Uskumatult kiiresti oli kätte jõudnud aeg, kus mu imeline aasta Ameerikas jõudis lõpule. Tunded olid segased, sest elu USAs oli meeldiv, samas ei jõudnud ära oodata, millal Eestis oma uue eluetapiga saan alustada.

Eestisse saabumisest on möödas pea pool aastat ning LÕPUKS saab see blogi siin lõpule :D Aitäh kõigile, kes mu blogi jälgisid ja mind motiveerisid.

The End