Minu reis - imelise aasta imeline lõpp

11ndal detsembril hommikul enne kella 6’te maandusin mina San Juan lennujaamas Puerto Rico'l. Lubasin endale preemiareisi soojale maale, Puerto Rico osutus valituks seetõttu, et see on USA territoorium (probleem oleks viisaga tekkinud, kui oleksin USAst välja läinud). Lisaks rääkis selle riigi kasuks üks tuttav puerto ricolane, kes algus mulle Puerto Rico mõtte üldse pähe pani ja kes häid soovitusi jagas.

Olin eelnevalt päevaplaanid enam-vähem paika pannud. Kui lennujaamas natuke aega parajaks tehtud, siis võtsin takso ja liikusin kesklinna. Kuna mu ööbimispaika sain minna alles 12st, läksin kõigepealt kohvikusse hommikust sööma. Linna peale uudistama oma kohvritega küll ei tahtnud minna. Eriti oma pikkade tekstaste ja saabastega, võrreldes NY'ga oli seal ikka väga palav :D 

Pärast pikka hommikusööki liikusin oma ööbimiskohta. Viimase sain airbnb kaudu, kus inimesed pakuvad võimalust oma diivanil (või kus iganes mõni vaba ase) magada. Mu hosti korter oli hubane, mitte just eriti uus, aga käis kah. Pealegi oli see odav ja väga heas kohas. Kiire dušš, õhukesed riided selga ja saigi linna uudistama minna. Alustasin San Cristobal kindlusest. Väga ilus vaade oli sealt ookeanile ja linnale ja sadamale ja uuemale linnaosale (Isla de Verda, hotelle täis).

Seejärel jalutasin teise kindlusesse – del Morro. Vaatasin ka seal ringi ja tegin jälle hunniku pilte.

Pärast kindlusi käisin kiirelt kodust läbi, vahetasin jalanõud (mis hõõrusid) ning läksin vanalinna. Külastasin mitmeid suveniiripoode ja lõpuks läksin sööma ühte kohalikku restorani. Lasin endale soovitada Puerto Rico’likku rooga ja sain suure sealihatüki (krõbe, uhkelt püsti) riisi ja ubadega.

Järgmise päeva tegevused hõlmasid vihmametsa ja Bio-Bay'd. Ostsin eelnevalt giidiga tuurid. Hommikul korjati mind vanalinnast peale, sõitsime kuskil tund-poolteist ja olimegi vihmametsas pmst. Kõigepealt käisime turistikeskuses, vaatasime seal filmi ja liikusime edasi. Järgmine peatus oligi juba väikeseks matkaks vihmametsas. Matk oli üle kahe kilomeetri. Meile tutvustati mõningaid taimi-loomi. Nägime nt raagritsikat, sisalikke, tigusid, küünlapuud jpm. Jõudsime oma teekonnaga välja teise kohta (bussijuht oli ka sinna liikunud). Seejärel peatus vaatetorni juures, kus oli väga ilus vaade. Pärast seda viimane peatus veel ühe joa juures, kus kõik järjekorras kividest üles ronisid ja lasid pilti endast teha. Siis käisime söömas, pidi olema üks eriline pererestoran.

Seejärel sõidutati meid ranna äärde, kust algas Bio-Bay kajakituur. Bio-Bay tõlkes võiks olla helendav rand. Mõned instruktsioonid, vestid selga ja saimegi kajakiga veele asuda. Kajakis oldi kahekesi ehk mind pandi paari ühe teise üksiku reisijaga. Ta oli selline muhe keskealine meesterahvas. Päike oli just loojunud, niiet algul oli üpris valge. Kanalis, mis laguunini (meie mõistes järveni) viis oli aga kohe üpris hämar – mangrooviga ümbritsetud. Kui jõudsime laguuni, kogunesime kõik ninapidi kokku ja siis tutvustati meile seda tegelast, kes bioluminesentsi ehk helendust põhjustab. Selleks ajaks oli väljas juba päris pime ja kui meil lubati käed-jalad vette panna oli imestus suur - vesi hakkas helendama (või noh, oli näha pisikesi helendavaid täppe). Anti veerand tunnikest ringi liikuda ja imetleda. Väga lõbus oli käega vees sulistada ja aeru liikumist jälgida, ei saanud sellest küllalt. Pildile ei jäänud kahjuks midagi. Arvasin miskipärast, et isegi rohkem helendavad, aga siiski oli see väga unikaalne kogemus. Pärast tuuri oli aeg koju sõita.

Järgmiseks päevaks olin taas internetist reisi ostnud - Culebra paadireis. Hommikul olid transpordiga küll mõned jamad, aga need said lõpuks lahendatud. Paat, millega väiksemate saarte randu avastama läksime oli umbes selline, päris kiire oli teine. Paadis oli suts üle 50 inimese. Paat muudkui hüppas lainetes, joogitopsi ei tasunud lauale panna. Esimene peatus oli Culebra, saime snorgeldada – imetlesime koralle, kalu ja muid elukaid. Sinna kohale jõudes hakati pakkuma ka alkohoolseid jooke (ilmselt ohutus, et keegi snorgeldamiseks purjus poleks :D). See oli mu elu esimene snorgeldamine. Algul oli raske pea vee alla panna ja toru kaudu hingata, tavaliselt tuleb ju ikka hinge kinni hoida. Mõne aja pärast oli juba täitsa ok ja  aina imetlesin koralle ja kalu. Merisiili nähes ehmusin korraks. Siis aga uudistasin rahulikult edasi ja nautisin ikka täiega. Paati tagasi tulles oli valmis seatud lõuna. Edasi liikusime Flamenco randa, aga kuna seal olid liiga suured lained, siis peatuda ei saanud. Läksime ühte teise randa, sai ujuda, rannas jalutada ja peesitada. Seejärel asusimegi juba tagasiteele. paadireis oli kokku kuskil 6 tundi. Õhtul jalutasin veel linna peal ringi, mingi laada moodi asi oli seal.

Hommikul küsisin host’ilt arvuti (sest mu enda uus arvuti enam ei käivitunud), sain lennu check-in’i ära teha. Siis pakkisin asjad kokku ja käisin veel korra linna peal suveniire ostmas. Pidin korterist lahkuma, sest uus tüdruk oli peale tulemas. Kuid kuna lennuni oli veel hea 5 tundi aega, siis võtsin oma kohvrid ja kõndisin El Morro juurde, kus oli suur muruplats, istusin seal maha ja võtsin pool tundi päikest, ei saanud ju ilma soojamaalt ära tulla :D. Kui päike liialt kõrvetama hakkas, võtsin takso, et lennujaama poole teele asuda, midagi targemat koos kohvritega teha ei osanud. Üks takso oli seal, aga see just hõivati ära. Uurisin siis, et kas taksojuht saaks mulle uue takso tellida, aga kui teatasin, et mul kiiret pole, võttis mind teistega kampa, kes laevale teel olid.

Tegu oli kahe vanema paariga. Nad tahtsid kõigepealt poest läbi käia, et laevale veini kaasa osta. Niisiis sõitsimegi poe poole. Tee peal aga nägin, et müüakse kookoseid, neid päris õigeid, olid isegi koorimata veel. Ütlesin, et tahaksin ka kookose kindlasti ära proovida. Peatuda aga kohe ei saanud. Viisime mehed poodi ja otsustasime, et me nii kaua sõidame kookostele järele :D. Mõeldud-tehtud. Taksojuht andis mulle 4 dollarit kaasa ja läksin ostsin 2 kookost. Müüja lõikas kookose otsast lahti ja pistis kõrre sisse. Tagasi taksosse ja meestele järgi. Nalja kui palju. Paarikesed läksid laevale ära ja seal nägi taksojuht oma sõpra ja küsis talt matšeetet :D(Kuna mul kookospiim oli otsas ja väga tahtsin ikka kookost ka süüa). Läks sõbra juurde ja lõikus mu kookose valge osa seest lahti. Nii vahva. Siis viis ta mu lennujaama. Tee peal muudkui sõin kookost, nii hea ja nii palju. Lennujaama jõudes pidin käima läbi mingist põllumajandusasjandusest, kus vaadati, et ei oleks kaasas mangoseemneid ja muid kahtlaseid seemneid (taimehaiguste leviku kaitseks pidi olema). Sain oma kohvrite ja kookosega! turvast läbi (enne lennukisse minekut sõin selle siiski ära).

Natuke ootamist ja lendasin Orlandosse Floridas. Lennujaamas otsisin üles shuttle'i, mille hommikul olin ette ära broneerinud. Jõudsin ilusti hotelli (hostel, motell või mis iganes asi see ka oli). Uni oli suur, niiet pärast paari vajaliku info leidmist pugesin kohe põhku.

Hommikul viis buss mind Universal Studio'sse. Pere kinkis selle kahe pargi pääsme mulle lahkumiskingiks.

Lõbustusparki sisse minnes järgnesin massile ehk rahvast oli paksult ja maa-ala oli tohutut suur selle pargi all. 

Käisin 4D kinos, paljudel ameerika mägedel, sise-ameerika mägedel. Viimastel oli päris võimas, väga suuri üles-alla-tagurpidi minekuid ei olnud, kuid sõit oli väga kiire ja ettearvamatu. Lahe asi seal pargis oli kottide süsteem: iga sõidu juures olid kapid, kuhu pidid oma kotid ära panema, kõige lahedam oli veel see, et võtme asemel kasutati sõrmejälge. Siis käisin ka vaatamas show'd filmiloomadest. Loomad ja linnud (mõned neist kuulsad filminäitlejad) näitasid erinevaid trikke, lõbustasid rahvast suurepäraselt. Otsiti vabatahtlikku ja tõstsin endagi käe üles ja valitigi mind välja (vb saadi aru, et ma üksi ja lohutuseks valiti mind, vähemalt ise arvasin nii :D ). Pidin võtma dollari välja ja sirutama käe enda kõrvale välja, siis valge papagoi tuli lendas mu käele, võttis dollari ja lendas tagasi (treener viisakalt ütles aitäh mulle raha eest), pärast millalgi lendas aga lind tagasi ja andis raha ka tagasi (minu poolest oleks võinud, selle ka endale jätta). Siis jalutasin ringi Londonis ja Harry Potteri maailmas ja nägin veel palju muud. Käisin ka teises pargis, sinna viis „Hogwarts Express“ rong, 9¾ perroonilt. Ikka väga lahe oli vaadata, kuidas nii palju Disney jm filme sinna parki on pandud (ameerika mäed enamasti filmide teemalised ja palju spets poode).

Lõpuks oli kõik park enam-vähem läbi käidud ja kuna sulgemiseni oli veel aega, otsustasin midagi põnevat teha. Nimelt läksin Universal Studio Fear Factor Live show katsetele. Tegemist on kunagi ka eestis telepildis olnud Hirmu faktori sarnase saatega. Lindistust seal küll ei tehta, küll aga vaatab seda show'd sadu inimesi. Täitsin paar ankeeti ja koguti osalejad kokku. Selekteeriti välja need, kel tervisega mingeid probleeme ja kes ise araks lõid. Siis testiti keeleoskust, võimet juhistest aru saada (seal käib palju välismaalasi, nt oli minuga ühes pundis üks lätlane). Küsiti ka, miks sa saatest osa võtta tahad ja miks just sina oled võitja. Eks valitigi välja inimesed, kes tundusid huvitavad ja kes muidugi suudavad raja läbida ja samas mõistavad ohtu. Kuskil 15 inimese seast valiti välja 6 inimest ja mina olin üks nendest, jeiiii. Kõik olid minuvanused või pigem nooremad. Liikusime kuskile lavatagustesse, viimane kinnitus, et oleme ikka nõus osaleme ja vastutame ise tekkivate vigastuste eest. Meile tehti kiire selgitus, mis toimuma hakkab ja tehti selgeks, kuidas erinevates olukordades käituma peab. Seejärel liikusime edasi, kus meist tehti kiire video, et kes ma olen, kust tulen ja miks mina selle saate võidan. (Seda siis ilmselt näidati seal laval, seni kuni me valmistusime). Meile anti täisriietus - särk, liibukad ja jalanõud (isegi aluspüksid, ühekordsed ja hirmus naljakad), traksid selga ja lava poole teele. Kõrgustesse muidugi. Esimene katse seisnes selles, et pidid kuskil 6 meetri kõrgusel kätega torust kinni hoidma, esimesed kaks, kes kukkusid langesid välja. Esimeste kukkujate hulka ma ei kuulunud ning sain edasi. Edasi toimus võistlus paarides. Üks paarilistest (mina) riputati trosside otsa ja kätte anti ämber, teine pidi angerjaid täis akvaariumi põhjast võtma kotikese ja selle õhus kiikuva paarilise ämbrisse viskama. Selles ülesandes jäime vastasmeeskonnaga viiki. Järgmiseks ülesandeks anti õhus kiikuvatele paarilistele taskusse (nö põlled anti enne selga) kaheksajalad ja nood tuli visata paarilisele. Seekord jäin aga kahjuks oma paarilisega vastastele napilt alla ja pidime lahkuma. Ülesanded ei olnud väga õõvastavad ega rasked, kuid ülimalt põnev oli selles osaleda.

Järgmine hommik (16.dets) pakkisin asjad ja sõitsin lennujaama. Uskumatult kiiresti oli kätte jõudnud aeg, kus mu imeline aasta Ameerikas jõudis lõpule. Tunded olid segased, sest elu USAs oli meeldiv, samas ei jõudnud ära oodata, millal Eestis oma uue eluetapiga saan alustada.

Eestisse saabumisest on möödas pea pool aastat ning LÕPUKS saab see blogi siin lõpule :D Aitäh kõigile, kes mu blogi jälgisid ja mind motiveerisid.

The End

Kaarel / hüvastijätt perega / reisid

Lõppude lõpuks jõudsin ka oma viimaste blogipostitusteni. Aeg-ajalt midagi lisandus ja siis jäi asi jälle seisma. Vabandust, et see nii kaua aega võttis. Aga parem hilja kui mitte kunagi, eks!?

Niisiis....

2. detsembri õhtul saabus mulle külla Kaarel. Oh seda ootusärevust bussijaamas... Täpselt aasta oli möödas sellest, kui Tallinna lennujaamas hüvasti jätsime.

Järgmine päev (kolmapäev) hakkasime vaikselt turistitama. Kuna minul oli veel kolm viimast tööpäeva, siis kõigepealt käisime loomaaias, misjärel vaatasime ringi ka natuke DC's: the Mall ja Air&Space muuseum. Seejärel sai koju mindud ja tööaeg lõppes. Võtsime rattad ja kimasime tagasi DC'sse, minul oli viimane tantsutrenn oma toredate rahvatantsijatega. Pärast trenni, nagu ikka, pitsad-salatid-joogid.

Neljapäeva veetsime Alexandria vanalinnas, sõitsime trolley'ga, käisime sadamas ja jalutasime mööda põhitänavat, kus palju butiigikesi. Õhtul käisime terve pereega söömas Indoneesia restoranis. Lihavalik ja taimetoiduvalik. Sõime näppudega, omaette maitsekogemus. Kõhud täis läksime veel jäätisekohvikusse ja nautisime head jäätist.

Reedel, minu viimasel tööpäeval tutvustasin elu-olu uuele au pairile (kes oli saabunud eelmise päeva hilisõhtul). Sõime koos hommikust, ta tutvus/mängis poisiga, näitasin talle, kus kodus asjad paiknevad, seejärel tutvustasin talle ka vabaajakeskust ja raamatukogu ja mänguväljakuid. Kaarli saatsin selleks ajaks poodidesse shoppama. Õhtul, kui poiss juba magas, mängisime perega lauamängu.

Laupäeval sõitsime Baltimore'i, kus toimus (Saksa) jõululaat. Esinesime seal rahvatantsugrupiga, minu viimane esinemine, kurb oli tantsijatega hüvasti jätta (need vahvad trennid ja mõnusad pitsaõhtud - oli mida iga nädal oodata).

Kuna järgmine hommik olime juba lahkumas, siis tahtsin poisi õhtul ise magama panna. Nagu ikka lugesin unejuttu ja laulsin unelaulu, kuid pisaraid oli võimatu tagasi hoida.

Seejärel käisime veel kiirelt poes, kuna ma ei olnud suutnud siiamaani uut suurt kohvrit osta. Kohver olemas, sai lõpuks pakkimisega alustada (no tegelikult alustasin vaikselt juba varem). Ei osanud arvata, et nii kaua sellega minna võib, aga paar tundi sai ikka magada.

Pühapäev 7.detsember. Viimasedki asjad kotti ja sõitsime Union Station'ile. Pisarad kõigil silmis kallistasime ja jätsimegi hüvasti.

Alustasime oma reisi Philadelphiast. Viisime kodinad kõigepealt pereema venna (H) juurde, kes oli lahkelt nõus meid majutama. (H on minust 4-5 aastat vanem, elab koos sõpradega ridaelamutüüpi majas.) Asjad maha pandud läksime H ja ta neiu ja sõpradega kuulsat cheesesteak'i sööma (sai, liha, juust põhimõtteliselt), ülihea. Pärast söömingut turistitasime. Käisime Independence Hall'is ja vaatasime veel ringi, lõpuks läksime Magical Gardenisse (see on ühe mosaiigikunstniku muuseum). Tema mosaik on Philadelphias väga tuntud, kaunistades hulga majade seinu. Seejärel läksime koju. Elasime kaasa ameerika jalgpallile ja mängisime üht lauamängu.

Esmaspäeva hommik ja oligi juba aeg edasi liikuda, H sõidutas meid bussijaama, järgmiseks reisisihiks New York. NY's saime taaskord tuttava juures ööbida. Ehk kotid jälle ööbimispaika ja turistitamine alaku. Minul oli see kolmas kord NY's, kuid nägin palju uut. Sõitsime metrooga ja praamiga Staten Islandile, sai vabadussammast natuke lähemalt kaetud. Kõndisime kesklinna, vahepeale jäid World Trade Center (Maailma Kaubanduskeskus), Wall Street jpm. Lõpuks kõndisime üle Brooklyni silla, kuna õues oli juba pimedaks läinud, oli sealt väga ilus vaade öisele linnale. Soovituste järgi õhtusöök ühest pitsarestoranist, ei pidanud pettuma.

Teisipäeva turistikaid: Grand Central (jaamahoone), uhked vaateaknad, Macy's, Rockefeller Center'i jõulukuusk, Times Square.

Kolmapäeva hommikul pakkisime asjad kokku ja läksime veel viimast võtma. Sõime hommikust kuulsas IHOP'is (International House of Pancakes ehk pannkoogi söögikoht). Ülimalt toekas hommikusöök kõhus läksime Central Park'i jalutama. Pärast seda kiirelt MoMA muuseumi poes, väga lahedad asjad ja huvitav disain (kellad, köögitarvikud, kotid, mänguasjad jpm). Seejärel kodu kohvrite järgi ja kiirelt metroosse. Lennujaama minekuga oli päris jama ehk metroo, mis viiks meid lennujaama jäi megahiljaks. Minul oli aega maa ja ilm, aga Kaarli lennu aeg lähenes liialt kiirelt. Lõpuks aga tuli õige metroo, jooksime siis ruttu igal pool ja jõudsime check-in'i konkreetselt viimasel minutil. Siis oli aga üks suur probleem pagasiga, kuna Kaarli lend oli läbi Helsingi Oslosse, aga ta tahtis Helsingis maha tulla. Alguses teatati, et nii ei ole võimalik, pagas läheb ikka lõpp-peatusesse, kuid lõpuks ülemustele helistades sai asi korda. Pulss oli laes. Siis aga kiire hüvastijätt Kaarliga ja liikusin teise terminali enda lendu ootama. Kaarel lendas Eestisse tagasi, kuna oli vaja tööle naasta, mina aga tahtsin veel ilma näha.

Algas 6-tunnine ootamine. Õnneks möödusid need üllatavalt kiirelt. Lõpuks muidugi lükati lend veel kolmveerand tundi edasi. Minu seiklustest aga järgmises postituses...

Nonii-nonii-nonii

Tean tean, et pole Väga kaua kirjutanud, aga seda kõike seetõttu, et lühikese ajaga on palju toimunud. Kõikse tähtsam vast, et olen nüüd ilusasti Eestis tagasi (juba 5 nädalakest).

Aga jätkan siin siiski Ameerika elu kirjeldamisega.

Oktoobri ühes postituses mainisin algavat halloweeni. Tänavapilti tuli muudkui juurde kõrvitsaid ja ämblikuvõrke ja kummitusi ja muud hirmutavat. Lõpuks oli aeg ka pidude käes. Esimene halloweeni pidu toimus vabaajakeskuses, lapsed (ja mõned lapsehoidjad) tulid kostüümides kohale ja igaüks võttis ka head-paremat söögipoolist kaasa. Järgmine päev oli pidu ühe lapse majas (saime spets kutse sellele ja puha), peoks said lapsed taas endale kostüümid selga tõmmata, mängiti mõned mängudki. Järgmiseks päevaks sain taas ühe peokutse, see oli aga väiksemale ringile ja vähem halloweenikas. Sellised lastepeod (kokkusaamised kellegi pool - playdates) on supertoredaks vahelduseks nii poisile kui mulle, sest lapsed tutvuvad uute mänguasjadega ja mängivad rahumeeli omaette, lapsehoidjad saavad aga toitu ja seltskonda nautida. 31.oktoobri oli kauaoodatud Halloween, õhtul läksid hostvanemad poisiga kodutänavale Trick-or-Treat'ima (komm-või-pomm), mina jäin kommikausiga koju väikseid halloweenikaid ootama.

Pumpkin patch - kõrvitsamüük

Pidu vabaajakeskuses

Halloweeni pidu ühe lapse majas

Järgmine päev toimus halloweeni veinituur. Ühe rahvatantsija sõber korraldas seda üritust, vaadati välja kaks veinikeldrit, renditi buss, kostüümid pandi selga ja lõbus seiklus võiski alata. Meisterdasin päris oma esimese halloweeni kostüümi, olin nahkhiir, leidus veel palju teisi karvaseid ja sulelisi, ajarändureid ja ametimehi. Käisime siis kuskil 15liikmelise vahva seltskonnaga kahes kohalikus veinikeldris (no otseselt nad keldrid ei olnud) veine degusteerimas. Nautisime veine ja sangriat, ka piparkooke ja kalja ning loomulikult lõbusat seltskonda.

Järgmine päev oli au pairidega plaanitud väike autoreis. Läksime Shenandoah rahvusparki. Paar tundi sõitu ja olimegi juba mägedes. Olime küll suurest sügisesest värvikirevusest natuke hiljaks jäänud, ent ilus oli siiski. Võtsime külma trotsides ette ka paarikilomeetrise matka metsarajal. Soovist natuke lõkketuld laenata vahukommide grillimiseks tuli välja meeldiv tunnike türklaste seltsis. Nemad olid siis oma perega väljas nö piknikul, kus kaasa oli võetud palju head-paremat, küpsetati kotlette ja lahkelt jagati nämmasid kotletivõikusid ka meiega. Lisaks juhtus väike naljakas vahejuhtum autoga, kui see suitsema hakkas ja 5 tarka naist kapoti alt põhjendust otsisid.

Poiss mingil perioodil ei olnud sugugi õnnelik pärast minu töö lõppu vanematega jääma, muudkui kallistas ja tahtis minuga raamatuid lugeda, üliarmas. Pere ostis vahepeal ka uue auto, sel puhul tegin neile liikudeks 5-tärni Schwarzwaldi tordi.

Novembri teisel nädalavahetusel toimus minu teine koolikursus. Valisin teemaks "Psühholoogia ja aju". Mis mulle selle kursuse juures kõige rohkem meeldis, oli nö valiktund, saime valida ameerika ajaloo ja boksimise vahel. Loomulikult valisin boksimise ja sain sealt põhitõed selgeks. Üldiselt koolituselt õppisin rohkem teistelt osalejatelt kui instruktorilt endalt. Ehk taaskord üsna mõttetu kursus, aga vähemalt sain oma punktid kiirelt kätte.

Novembri keskel korraldas Washingtoni Eesti Seltsi filmiõhtu, kus vaadati filmi "Mandariinid". Filmi saateks vein ja popkorn ning pärast mõningane filmi arutlus.

Novembri keskel oli ka cluster meeting ehk selle piirkonna au pairide kokkusaamine meie koordinaatori Pat'i kodus. Minu jaoks oli see viimane, niiet viisin Pat’ile eesti šokolaadi ja jätsime hüvasti (ütles, et loodab pulmekutse saada kunagi, kuna pole veel Eestis käinud). Ta oli väga armas ja soe inimene, alati mõtles meile toredaid kokkusaamisi.

Novembri lõpu poole oli poisil sünnipäev. Puhusin eelmine õhtu talle hunniku õhupalle täis, hommikul neid nähes oli ta väga rõõmus. Tegin talle erilise hommikusöögi - pannkoogid ja mango ja vahukoor. Kinkisin talle ka puslekomplekti. Sünnipäevapeoks küpsetasin kahte sorti muffineid ja meisterdasin sinna peale lennukeid ja helikoptereid, kuna tegu oli lennukiteemalise peoga. Palju sugulasi ja sõpru ja hunnik uusi mänguasju.

Novembri lõpu poole käisin ka Eve (tantsija) ja Lauri soolaleivapeol. Väga mõnus õhtu taaskord, sai vildikatega pilte värvitud ja head sööki ja head vestlust. Kuna Eve ja Lauri vasrti reisile ja siis mina reisile, tuli nendega juba hüvasti jätta. Pärast seda algaski selline pidev hüvastijätmine eri inimestega. Näiteks vabaajakeskuses toimus sealne viimane kokkusaamine sel aastal, tähistasime tänupühasid ja minu lahkumist. Mõned nanny'd tõid mulle lausa kinke.

Vabaajakeskuse viimane pidu

26-29 november olime perega Madissonis (Wisconsin). Seal elavad pereisa õde ja tema mees. Lisaks tulid sinna ka isa vanemad. Lendasime sinna tänupühadeks, mida ameeriklased tähistavad suure pere ringis kalkuniga. Päeval mängisime niisama telekamänge või kaardimänge, samal ajal köögis vaaritati. Õhtul pidulik söömaaeg - kalkun otseloomulikult, lisaks kartulipuder, maguskartulipuder, maisiroog, spargel peekoniga ja stuffing (maitsestatud saiamöks), magustoiduks kõrvitsa- ja õunapirukas vahukoorega.

Tänupühade õhtusöök

Samal õhtul käisin ka natuke shoppamas, kuna tol reedel oli kurikuulus Black Friday ehk suured soodukad. Läksin minagi, ehhki pererahvas just väga ei innustanud, sest seal pidi alati hunnikutes rahvast olema. Paar tundi pärast algust aga oli olukord aga täiesti normaalne, lihtsalt rohkem inimesi poes. Ostsin endale uue uhke arvuti.

Kaarli külaskäigust, perega hüvastijätust ja järgnevatest reisidest kirjutan lähemalt järgmises postituses.