Nonii-nonii-nonii

Tean tean, et pole Väga kaua kirjutanud, aga seda kõike seetõttu, et lühikese ajaga on palju toimunud. Kõikse tähtsam vast, et olen nüüd ilusasti Eestis tagasi (juba 5 nädalakest).

Aga jätkan siin siiski Ameerika elu kirjeldamisega.

Oktoobri ühes postituses mainisin algavat halloweeni. Tänavapilti tuli muudkui juurde kõrvitsaid ja ämblikuvõrke ja kummitusi ja muud hirmutavat. Lõpuks oli aeg ka pidude käes. Esimene halloweeni pidu toimus vabaajakeskuses, lapsed (ja mõned lapsehoidjad) tulid kostüümides kohale ja igaüks võttis ka head-paremat söögipoolist kaasa. Järgmine päev oli pidu ühe lapse majas (saime spets kutse sellele ja puha), peoks said lapsed taas endale kostüümid selga tõmmata, mängiti mõned mängudki. Järgmiseks päevaks sain taas ühe peokutse, see oli aga väiksemale ringile ja vähem halloweenikas. Sellised lastepeod (kokkusaamised kellegi pool - playdates) on supertoredaks vahelduseks nii poisile kui mulle, sest lapsed tutvuvad uute mänguasjadega ja mängivad rahumeeli omaette, lapsehoidjad saavad aga toitu ja seltskonda nautida. 31.oktoobri oli kauaoodatud Halloween, õhtul läksid hostvanemad poisiga kodutänavale Trick-or-Treat'ima (komm-või-pomm), mina jäin kommikausiga koju väikseid halloweenikaid ootama.

Pumpkin patch - kõrvitsamüük

Pidu vabaajakeskuses

Halloweeni pidu ühe lapse majas

Järgmine päev toimus halloweeni veinituur. Ühe rahvatantsija sõber korraldas seda üritust, vaadati välja kaks veinikeldrit, renditi buss, kostüümid pandi selga ja lõbus seiklus võiski alata. Meisterdasin päris oma esimese halloweeni kostüümi, olin nahkhiir, leidus veel palju teisi karvaseid ja sulelisi, ajarändureid ja ametimehi. Käisime siis kuskil 15liikmelise vahva seltskonnaga kahes kohalikus veinikeldris (no otseselt nad keldrid ei olnud) veine degusteerimas. Nautisime veine ja sangriat, ka piparkooke ja kalja ning loomulikult lõbusat seltskonda.

Järgmine päev oli au pairidega plaanitud väike autoreis. Läksime Shenandoah rahvusparki. Paar tundi sõitu ja olimegi juba mägedes. Olime küll suurest sügisesest värvikirevusest natuke hiljaks jäänud, ent ilus oli siiski. Võtsime külma trotsides ette ka paarikilomeetrise matka metsarajal. Soovist natuke lõkketuld laenata vahukommide grillimiseks tuli välja meeldiv tunnike türklaste seltsis. Nemad olid siis oma perega väljas nö piknikul, kus kaasa oli võetud palju head-paremat, küpsetati kotlette ja lahkelt jagati nämmasid kotletivõikusid ka meiega. Lisaks juhtus väike naljakas vahejuhtum autoga, kui see suitsema hakkas ja 5 tarka naist kapoti alt põhjendust otsisid.

Poiss mingil perioodil ei olnud sugugi õnnelik pärast minu töö lõppu vanematega jääma, muudkui kallistas ja tahtis minuga raamatuid lugeda, üliarmas. Pere ostis vahepeal ka uue auto, sel puhul tegin neile liikudeks 5-tärni Schwarzwaldi tordi.

Novembri teisel nädalavahetusel toimus minu teine koolikursus. Valisin teemaks "Psühholoogia ja aju". Mis mulle selle kursuse juures kõige rohkem meeldis, oli nö valiktund, saime valida ameerika ajaloo ja boksimise vahel. Loomulikult valisin boksimise ja sain sealt põhitõed selgeks. Üldiselt koolituselt õppisin rohkem teistelt osalejatelt kui instruktorilt endalt. Ehk taaskord üsna mõttetu kursus, aga vähemalt sain oma punktid kiirelt kätte.

Novembri keskel korraldas Washingtoni Eesti Seltsi filmiõhtu, kus vaadati filmi "Mandariinid". Filmi saateks vein ja popkorn ning pärast mõningane filmi arutlus.

Novembri keskel oli ka cluster meeting ehk selle piirkonna au pairide kokkusaamine meie koordinaatori Pat'i kodus. Minu jaoks oli see viimane, niiet viisin Pat’ile eesti šokolaadi ja jätsime hüvasti (ütles, et loodab pulmekutse saada kunagi, kuna pole veel Eestis käinud). Ta oli väga armas ja soe inimene, alati mõtles meile toredaid kokkusaamisi.

Novembri lõpu poole oli poisil sünnipäev. Puhusin eelmine õhtu talle hunniku õhupalle täis, hommikul neid nähes oli ta väga rõõmus. Tegin talle erilise hommikusöögi - pannkoogid ja mango ja vahukoor. Kinkisin talle ka puslekomplekti. Sünnipäevapeoks küpsetasin kahte sorti muffineid ja meisterdasin sinna peale lennukeid ja helikoptereid, kuna tegu oli lennukiteemalise peoga. Palju sugulasi ja sõpru ja hunnik uusi mänguasju.

Novembri lõpu poole käisin ka Eve (tantsija) ja Lauri soolaleivapeol. Väga mõnus õhtu taaskord, sai vildikatega pilte värvitud ja head sööki ja head vestlust. Kuna Eve ja Lauri vasrti reisile ja siis mina reisile, tuli nendega juba hüvasti jätta. Pärast seda algaski selline pidev hüvastijätmine eri inimestega. Näiteks vabaajakeskuses toimus sealne viimane kokkusaamine sel aastal, tähistasime tänupühasid ja minu lahkumist. Mõned nanny'd tõid mulle lausa kinke.

Vabaajakeskuse viimane pidu

26-29 november olime perega Madissonis (Wisconsin). Seal elavad pereisa õde ja tema mees. Lisaks tulid sinna ka isa vanemad. Lendasime sinna tänupühadeks, mida ameeriklased tähistavad suure pere ringis kalkuniga. Päeval mängisime niisama telekamänge või kaardimänge, samal ajal köögis vaaritati. Õhtul pidulik söömaaeg - kalkun otseloomulikult, lisaks kartulipuder, maguskartulipuder, maisiroog, spargel peekoniga ja stuffing (maitsestatud saiamöks), magustoiduks kõrvitsa- ja õunapirukas vahukoorega.

Tänupühade õhtusöök

Samal õhtul käisin ka natuke shoppamas, kuna tol reedel oli kurikuulus Black Friday ehk suured soodukad. Läksin minagi, ehhki pererahvas just väga ei innustanud, sest seal pidi alati hunnikutes rahvast olema. Paar tundi pärast algust aga oli olukord aga täiesti normaalne, lihtsalt rohkem inimesi poes. Ostsin endale uue uhke arvuti.

Kaarli külaskäigust, perega hüvastijätust ja järgnevatest reisidest kirjutan lähemalt järgmises postituses.